Käisin väljasõidul. Karlovy Vary tundus piltidel väga armastusväärne ning asub ka Prahale piisavalt lähedal. Kahetunnise bussisõidu kaugusel. Täpsemalt kahetunnise, isiklike meelelahutussüsteemide, wifi ja kuumade jookidega varustatud bussisõidu kaugusel.
Kohalejõudes oli natuke pilves, mis õhtupoole muutus ka kergeks vihmaks.
Lõunaks sõin araabia teemajas kuskussi, natuke omapäraselt kaunistatud, aga väga hea. Õhtul selgus, et Martinil oli õigus - peale kella kuut liigub tänaval veel vaid paar turisti, kohalikud on kodus kotil. Kell seitse tahtsin kohvi juua. Kõik mõnusad kohvikohad olid vahemikus kell 16 kuni 19 oma uksed kindlalt sulgenud. Avatud olid kahtlasevõitu sisekujundusega baarid (karra ja kuusemunadega kaunistatud baariletid), kõrtsid, pizzabaarid ja sellised eriti luksuslikud, kristall-lühtritega suured kohvikud (enamasti hotellides). Pizzabaar tundus kõige parem variant, itaallane oli letis ning seega oli lootust, kohvi osatakse teha. Koht mul otse oma akna all, üle tee ja isegi oma wifi levis sinna :) Plaan oli hea - kohv ja panna cotta. Aga noh, läks nagu alati ja panna cotta asemel tuli lauda pizza. Väga hea pizza, muide.
Aga enne pealelõunast beauty napi tegin veel pikema ringi linna peal, vaatasin turiste, kes kõik fake ükskõiksusega ringi jalutasid, äsjaostetud kruusid käes, kust nad siis kuuma mineraalvett rüüpasid. Turistiedetabelit juhivad siin sakslased ja venelased.
Vaatasin ilmateadet ning kuna tänaseks lubas paremat ilma, panin omale üheksaks äratuse, et jõuaks enne ärasõitu veel ka kuiva ilmaga linna vaadata, pilte teha ja Diana otsas ära käia.
Kell 7:30 olid luugid lahti, üheksaks kohv joodud ja banaan söödud ning tipu vallutamine võis alata. Nagu google maps lubas, ca 40 minutiga olin vaatetorni juures. Kuna tornis oli lift, siis hoidsin 150 trepiastet kokku ja sõitsin liftiga üles. Kuigi ümbrus oli valdavalt raagus, siis need üksikud kollased laigud olid seda rõõmustavamad. Natuke sadas lund ka.
Allaminnes jalutasin veel linna peal, tegin pilte ja vaatasin kuumaveeturiste.
Kohv ja kook (ja jälle mikrolaineahjumoonistruudel!) ja asjad kokku ja bussi peale.
Kohalejõudes oli natuke pilves, mis õhtupoole muutus ka kergeks vihmaks.
Lõunaks sõin araabia teemajas kuskussi, natuke omapäraselt kaunistatud, aga väga hea. Õhtul selgus, et Martinil oli õigus - peale kella kuut liigub tänaval veel vaid paar turisti, kohalikud on kodus kotil. Kell seitse tahtsin kohvi juua. Kõik mõnusad kohvikohad olid vahemikus kell 16 kuni 19 oma uksed kindlalt sulgenud. Avatud olid kahtlasevõitu sisekujundusega baarid (karra ja kuusemunadega kaunistatud baariletid), kõrtsid, pizzabaarid ja sellised eriti luksuslikud, kristall-lühtritega suured kohvikud (enamasti hotellides). Pizzabaar tundus kõige parem variant, itaallane oli letis ning seega oli lootust, kohvi osatakse teha. Koht mul otse oma akna all, üle tee ja isegi oma wifi levis sinna :) Plaan oli hea - kohv ja panna cotta. Aga noh, läks nagu alati ja panna cotta asemel tuli lauda pizza. Väga hea pizza, muide.
Aga enne pealelõunast beauty napi tegin veel pikema ringi linna peal, vaatasin turiste, kes kõik fake ükskõiksusega ringi jalutasid, äsjaostetud kruusid käes, kust nad siis kuuma mineraalvett rüüpasid. Turistiedetabelit juhivad siin sakslased ja venelased.
Vaatasin ilmateadet ning kuna tänaseks lubas paremat ilma, panin omale üheksaks äratuse, et jõuaks enne ärasõitu veel ka kuiva ilmaga linna vaadata, pilte teha ja Diana otsas ära käia.
Kell 7:30 olid luugid lahti, üheksaks kohv joodud ja banaan söödud ning tipu vallutamine võis alata. Nagu google maps lubas, ca 40 minutiga olin vaatetorni juures. Kuna tornis oli lift, siis hoidsin 150 trepiastet kokku ja sõitsin liftiga üles. Kuigi ümbrus oli valdavalt raagus, siis need üksikud kollased laigud olid seda rõõmustavamad. Natuke sadas lund ka.
Allaminnes jalutasin veel linna peal, tegin pilte ja vaatasin kuumaveeturiste.
Kohv ja kook (ja jälle mikrolaineahjumoonistruudel!) ja asjad kokku ja bussi peale.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar