Pühapäev, 5. detsember 2010

Kaev

Vihir, režissöör Umesh Vinayak Kulkarni

Selleaastase Pöffi kõige suurem pettumus minu jaoks. Kohutavalt pikad kaks tundi. Kui filmi esimene pool oli veel indialik, temperamentne, värviline, siis teine pool ainult venis.

Lugu lapsepõlve muretusest ja muredest ning täiskasvanuks saamisest. Tädipojad ja ühtlasi parimad sõbrad Sameer ja Nachiket veedavad suve koos teiste sugulastega vanavanemate juures ning elavad pulmaettevalmistustes. Kui aga neist vanem, Nachiket kaevu, kus nad pidevalt koos teiste lastega ujumas käisid, upub (või ennast uputab), siis tunneb Sameer, et on jäänud täiesti üksinda ning keegi ei mõista ta probleeme. Aegamööda asub ta otsingutele, et leppida Nachiketi surmaga ning leida ka oma elu mõte ja eesmärk.

Kommentaare ei ole: