laupäev, 18. aprill 2009

Kasutamata võimalused

Enne "Eleegiat" olin Isabel Coixetilt näinud filmi "La vida secreta de las palabras", mis on minu meelest üks liigutavamaid ja paremaid filme, mida ma näinud olen ja osa "Bastille" filmist "Paris, je t'aime".

Igas neist filmidest on tugevalt tunda naist, tema soove ja unistusi, vaatamata sellele, et "Eleegia" on esmajärjekorras vananevast playboyst, kes mõistab ühtäkki, et noorus ei ole igavene. Teadmine, et sinu kõrval on mees, kes sind toetab rasketel aegadel ja jagab sinuga häid aegu, on suurema osa naiste jaoks oluline. Isegi kui nad seda tuge ei kasuta, siis teadmine, et sul on, kellele loota, aitab. Olulisel hetkel altvedamine toob kaasa rohkem kui esialgu tunduda võib.

Consuela ja David, üliõpilane ja tema õppejõud alustavad suhet. David, kes oli alguses võlutud vaid Consuela välimusest, mõistab ühtäkki, et on armunud endast 30 aastat nooremasse naisesse. Ta satub paanikasse, kardab, et ei suuda nii noort ja ilusat tüdrukut kunagi lõplikult omale saada, kardab, et Consuela kohtub teiste, oluliselt nooremate meestega, kardab, et teised ei kiida teda Consuela vaikuna heaks... Ta hakkab kahtlustama, ette kujutama, armukadetsema, kuid mitte mõistma. Võib-olla mõistabki, kuid ei julge käituda nii nagu peaks. Tal on võimalused, mida ta ei kasuta ning oma suhtumisega paneb ta Consuela tundma, et tüdruku suurimaks plussiks on tema hea välimus. Nad räägivad alles siis kui Consuela haigus nad uuesti kokku toob. Ja siis on ta olemas.

Kommentaare ei ole: