teisipäev, 24. veebruar 2026

Go Blue. Reis, mida me ei plaaninud





Pühapäeva hommikul saime  uudise, et Mary Lynne oli peale pikka haigust meie hulgast lahkunud. Ostsime piletid Detroiti ja esmaspäeva varahommikul olime juba teel.

Michigan tervitas meid päikeselise kevadega – aga ka üsna ebameeldiva tuulega. Jalutasin seega ringi nagu Pariisi suvitaja ning teisipäevaks olid tagajärjed käes: nohu, köha ja kurguvalu, mis saatsid mind kogu ülejäänud reisi.

Suurema osa ajast veetsime Scotti perega. Käisime ärasaatmisel ja matusel, mis mõlemad olid väga südamlikud. Seal oli ka võimalus mul lõpuks kohtuda paljude Scotti suguvõsa liikmetega, kellest olin varem ainult kuulnud.

Kurbade hetkede vahele mahtus ka kergemaid. Veetsime ühe pärastlõuna Rubie ja Grace’iga. Grace sõidutas meid mööda linna ringi, käisime poodides ning lõpetasime päeva burgeritega Schlenkersis.

Üks eriti ootamatu moment jäi meie teele foori taga seistes. Märkasime äkki meie ees oleva auto numbrimärki, millel seisis „ISAOMA“. See ei ole just tüüpiline USA numbrimärk – ja otseloomulikult otsustas Scott autol veidi sabas püsida, et näha, kas nad ehk peatuvad kuskil läheduses.

Minuti pärast pööraski auto ühte maja hoovi. Scott tundis selle kohe ära – see oli tema vanatädi Louny kunagine maja. Verandal istus naine ja autost astus välja mees. Selgitasime neile, miks me sinna sisse sõitsime, ja rääkisime Scotti vanatädist, kes kunagi selles majas elas. Praegused omanikud olidki maja ostnud 26 aastat tagasi Lounylt ja elanud seal sellest ajast saadik. Selgus, et ühel neist on Soome ja teisel Saksa juured. Nad selgitasid ka numbrimärki: „ISA“ tähendab soome keeles vanaisa ja „OMA“ saksa keeles vanaema. Mina omakorda rääkisin, mida see eesti keeles tähendab. Selgus, et nad elavad vaid kvartali kaugusel Mary Lynne’ist ja tundsid teda hästi, nii et pidime ka neile uudise edasi andma.

Ma hakkan Mary Lynne’ist puudust tundma. Ta oli alati esimene, kes minu toidustoorisid kommenteeris, armastas mu küpsetisi ning kuna talle meeldisid väga kaisukarud, saatsin talle alati pildi, kui reisidel mõnda eriti toredat karu trehvasin. Mul on hea meel, et Scott jõudis talle anda Murano klaasist karu kuju, mille me Veneetsiast tõime.

Mõned reisid planeeritakse kuid ette. Teised juhtuvad äkki – ja hoopis teistsugustel põhjustel.
 

Kommentaare ei ole: