Olime mõlemad üleval enne kukke ja koitu – nii vara, et isegi nimetatud kukk ei kirenud. Kuna und polnud kusagilt võtta, otsustasime aega kasulikult kasutada ja jooksma minna. Scott jäi Gran Viale tiirutama, mina aga lippasin mere äärde, et soolast hommikuõhku ja päikesetõusu nautida.
Brunchi ajaks olime enam kui valmis sööma. Valisime paari kvartali kaugusel asuva Bellini, ja kella üheteistkümneks olime valmis päeva alustama.
Päeva suurejooneline plaan oli lõpuks ometi külastada La Sagrada Familia’t, Gaudí maailmakuulsat katedraali. Loomulikult, spontaansed turistid nagu me oleme, ei olnud me pileteid ette ostnud. „Ostame kohapealt,“ mõtlesime. Mõeldud-tegemata. Selgus, et kohapeal enam pileteid ei müüdagi. Mitte ühtegi. Ainult eelmüügist ja nädalaid ette.
Nii et plaan B – Casa Batlló. Üks Gaudí kauneimaid elumaju. Naljakal kombel, kuigi olen Barcelonas käinud umbes 15 korda viimase 20+ aasta jooksul, polnud ma sinna kunagi sisse astunud. Ja nagu arvata oligi, see ei valmistanud pettumust! Need voolujooned, värvid, imeline arhitektuur. Lahkusime täiesti rahulolevana. Ja muidugi tegime ka ühe klassikalise turistifoto.
Tagasiteel hotelli haarasime mõned empanadad – sest noh, paistab, et Barcelona uusim toidutrend ongi empanadad ja igas kvartalis on vähemalt kaks empanadabistrood – ja seejärel tegime väikese uinaku enne õhtusööki ja kontserti.
Õhtusöögiks olime valinud Angus Grill’i, sest mul oli mega lihaisu. Algus oli paljutõotav – tartar oli hea tekstuuri ja suurepärase maitsega. Aga siis… kui Scott alles poole peal oli oma tartariga, ilmus ei tea kust noor kelner, käes meie järgmine käik – pooltoored steigid. „Oi, vabandust, viin need siis kööki tagasi…“ Ee, okei, las nad siis… küpsevad veidi veel? Hetk hiljem, niipea kui Scott oma viimase ampsu ära sõi, ilmus teine teenindaja ja tõstis lihataldrikud uuesti meie ette – nüüd küll veidi üle küpsetatud, aga siiski väga maitsvad.
Et õhtusööki veidi tasakaalustada, otsustasime kontserdile jalgsi minna – ja minu suureks rõõmuks avastasin, et Montjuïci mäest saab tegelikult üles eskalaatoritega! Ei mingeid lõputuid treppe ega higistamist – lihtsalt mõnus sujuv kulgemine kultuuri ja meelelahutuse poole.
Kontsert pidi algama kell üheksa õhtul. Kell 20:58 oli väljamüüdud saali istekohtadest hõivatud heal juhul 15%. Klassikaline Hispaania. Kell 21:20 tuli staar lõpuks lavale – ja ühtäkki hakkas kõik liikuma. Õhkkond muutus momentaanselt. Muusika oli suurepärane – nagu oligi oodata – ja heli 17 000-kohalises korvpallisaalis... noh, paraku ka vastavalt ootustele.
Pärast kontserti jalutasime hotelli tagasi. Öö oli soe ja linn täis elu.
Brunchi ajaks olime enam kui valmis sööma. Valisime paari kvartali kaugusel asuva Bellini, ja kella üheteistkümneks olime valmis päeva alustama.
Päeva suurejooneline plaan oli lõpuks ometi külastada La Sagrada Familia’t, Gaudí maailmakuulsat katedraali. Loomulikult, spontaansed turistid nagu me oleme, ei olnud me pileteid ette ostnud. „Ostame kohapealt,“ mõtlesime. Mõeldud-tegemata. Selgus, et kohapeal enam pileteid ei müüdagi. Mitte ühtegi. Ainult eelmüügist ja nädalaid ette.
Nii et plaan B – Casa Batlló. Üks Gaudí kauneimaid elumaju. Naljakal kombel, kuigi olen Barcelonas käinud umbes 15 korda viimase 20+ aasta jooksul, polnud ma sinna kunagi sisse astunud. Ja nagu arvata oligi, see ei valmistanud pettumust! Need voolujooned, värvid, imeline arhitektuur. Lahkusime täiesti rahulolevana. Ja muidugi tegime ka ühe klassikalise turistifoto.
Tagasiteel hotelli haarasime mõned empanadad – sest noh, paistab, et Barcelona uusim toidutrend ongi empanadad ja igas kvartalis on vähemalt kaks empanadabistrood – ja seejärel tegime väikese uinaku enne õhtusööki ja kontserti.
Õhtusöögiks olime valinud Angus Grill’i, sest mul oli mega lihaisu. Algus oli paljutõotav – tartar oli hea tekstuuri ja suurepärase maitsega. Aga siis… kui Scott alles poole peal oli oma tartariga, ilmus ei tea kust noor kelner, käes meie järgmine käik – pooltoored steigid. „Oi, vabandust, viin need siis kööki tagasi…“ Ee, okei, las nad siis… küpsevad veidi veel? Hetk hiljem, niipea kui Scott oma viimase ampsu ära sõi, ilmus teine teenindaja ja tõstis lihataldrikud uuesti meie ette – nüüd küll veidi üle küpsetatud, aga siiski väga maitsvad.
Et õhtusööki veidi tasakaalustada, otsustasime kontserdile jalgsi minna – ja minu suureks rõõmuks avastasin, et Montjuïci mäest saab tegelikult üles eskalaatoritega! Ei mingeid lõputuid treppe ega higistamist – lihtsalt mõnus sujuv kulgemine kultuuri ja meelelahutuse poole.
Kontsert pidi algama kell üheksa õhtul. Kell 20:58 oli väljamüüdud saali istekohtadest hõivatud heal juhul 15%. Klassikaline Hispaania. Kell 21:20 tuli staar lõpuks lavale – ja ühtäkki hakkas kõik liikuma. Õhkkond muutus momentaanselt. Muusika oli suurepärane – nagu oligi oodata – ja heli 17 000-kohalises korvpallisaalis... noh, paraku ka vastavalt ootustele.
Pärast kontserti jalutasime hotelli tagasi. Öö oli soe ja linn täis elu.
