esmaspäev, 5. detsember 2016

Rundschau München. Klient.


Mul oli juba Lidlist väljudes nii palju öelda ja peale postkontorist väljumist veel rohkem.
 
Toidupoodide kassades on peale tööpäeva lõppu alati sabad. Mis on natuke nagu müsteerium, sest suur osa inimestest (lastega naisterahvad siis) käib vaid osalise ajaga tööl ning lähevad enamasti ca ühe ja kolme vahel juba koju. Aga see selleks. Hakkan oma asju lindile laduma, saan kaks asja ära panna, umbes viis korda samapalju veel korvis või kotis ning enne veel kui jõuan kolmanda järele haarata, laob shoppaja minu taga oma ostud minu kahe jogurtitopsi järele. Nad ei ole vist täpselt aru saanud sellest kontseptsioonist, et lint käib ringi mitte ei sõida minema. Peale kassat on siin muide kraami jaoks ruumi vast nii kahe A4 jagu ehk oma asjad tuleb kotti toppida kiiremini kui kassapidaja neid läbi laseb.

Postkontor / DHL. Vol palju. Pakkisin Eestissesaadetavad asjad ilusti ära, kastile kilet ümber ei tõmmanud, et saadetis taas ebastandartseks ei osutuks, võtsin näppu ja läksin laupäeval siis postkontorisse. Saba oli läbi postkontori siseruumi, siis lockeritest mööda, lillepoest läbi ja tänavale välja. Silma järgi nii ca 50 inimest. Võtsin oma 9 kilo kaenlasse ja viisin koju tagasi. Täna uuele katsele. Kohe kui ma nägin seda üle-eelmisekordset kassapidajat (sedasama, kes ütles, et kiletatud kasti eest tuleb 33 eurot rohkem maksta, aga ei osanud seda põhjendada), oli selge, et neljast kassast just tema juurde ma satun. No ja nii oligi. Vedasin paki kaalu peale ja andsin eeltäidetud saatelehe. See hetk tuli tagasi eelmine klient, kellele meenus, et talle on tšekki vaja. Aga tšekki ei saa. Aga tal on vaja. Ja selle peale hakkas see kassapidaja arvutis kahe sõrmega pikka arvet toksima. Kõrvalkassast noor tore kassapidaja pakkus vanale, et võtab mu tehingu üle, aga ilmselgelt see vana ei tahtnud teiste seljas liugu lasta. Pärast seda kui kõrvalkassa oli ära teenindanud kaks klienti ning vana ikka veel kahe sõrmega toksis, läksin ise kõrvalletti koos oma tavaariga ning in no time oli pakk teele pandud. Vana toksis klaviatuuri edasi. Ma hakkan selles postkontori teemas juba teatud mustreid nägema.

Laupäeval lappasin Margiti juures mingit seltskonnakroonikat, kus muuhulgas tutvustatakse parimaid palasid ka moe- ja kosmeetikamaailmast. Silma jäi Revloni huuleläige, ajakirjas oleva info kohaselt 10 eurot tk. Otsisin siis täna Galeria Kaufhofist Revloni standi, aga ei miskit. Küsisin saalitöötajatelt ning sain teada, et Revlonit Saksamaal enam ei müüda. Vabandust? Et siis täiesti eksitav reklaam ajakirjas?

Otsustasin kaubandusele uue võimaluse anda ning läksin veel korra omale pluusi otsima. No need peod ju. Proovisin viit pluusi, panin kõik tagasi ning lahkusin poest ilma koduosakonda minemata. Sest ma olin täiesti kindel, et seal on veel riiulite kaupa kauneid JO nõusid.

Neljapäeval hakkas Netto kassasabas oodates kastitäis ökohõõgveine silma. Ilusad pudelid ja viisakad sildid ja hind 2.39. Pistsin ühe valge siis kassalindi peale ning jõime laupäeval ära. Väga hea oli. Plaanisin esimesel võimalusel varusid täiendada, aga tänaseni pole nimetatud võimalus saabunud, sest rohkem ma seda veini Nettos näinud pole. Ja muuseas, nisule on siin riigis mujal kui saialettides ilmselgelt nulltolerants, sest isegi nisuõlu on neil speltaga.

Õhtusöögiks oli täna kummiliim natukese PVAga. Nad ise nimetasid seda pakendi peal küll Pidupäevaknöödliks, aga võimalik, et kuskil trükikojas olid sildid vahetusse läinud. Rakletijuustu sulatasin peale.

Parimate soovidega
Esimese Maailma Pseudoprobleemide Tekitaja

1 kommentaar:

Anonüümne ütles ...

Bardzo interesujące. Pozdrawiam serdecznie.