Mas que solamente un Ciudad. Kuidas me La Sagrada Familias ei käinud

Olime mõlemad üleval enne kukke ja koitu – nii vara, et isegi nimetatud kukk ei kirenud. Kuna und polnud kusagilt võtta, otsustasime aega kasulikult kasutada ja jooksma minna. Scott jäi Gran Viale tiirutama, mina aga lippasin mere äärde, et soolast hommikuõhku ja päikesetõusu nautida.

Brunchi ajaks olime enam kui valmis sööma. Valisime paari kvartali kaugusel asuva Bellini, ja kella üheteistkümneks olime valmis päeva alustama.

Päeva suurejooneline plaan oli lõpuks ometi külastada La Sagrada Familia’t, Gaudí maailmakuulsat katedraali. Loomulikult, spontaansed turistid nagu me oleme, ei olnud me pileteid ette ostnud. „Ostame kohapealt,“ mõtlesime. Mõeldud-tegemata. Selgus, et kohapeal enam pileteid ei müüdagi. Mitte ühtegi. Ainult eelmüügist ja nädalaid ette.

Nii et plaan B – Casa Batlló. Üks Gaudí kauneimaid elumaju. Naljakal kombel, kuigi olen Barcelonas käinud umbes 15 korda viimase 20+ aasta jooksul, polnud ma sinna kunagi sisse astunud. Ja nagu arvata oligi, see ei valmistanud pettumust! Need voolujooned, värvid, imeline arhitektuur. Lahkusime täiesti rahulolevana. Ja muidugi tegime ka ühe klassikalise turistifoto.

Tagasiteel hotelli haarasime mõned empanadad – sest noh, paistab, et Barcelona uusim toidutrend ongi empanadad ja igas kvartalis on vähemalt kaks empanadabistrood – ja seejärel tegime väikese uinaku enne õhtusööki ja kontserti.

Õhtusöögiks olime valinud Angus Grill’i, sest mul oli mega lihaisu. Algus oli paljutõotav – tartar oli hea tekstuuri ja suurepärase maitsega. Aga siis… kui Scott alles poole peal oli oma tartariga, ilmus ei tea kust noor kelner, käes meie järgmine käik – pooltoored steigid. „Oi, vabandust, viin need siis kööki tagasi…“ Ee, okei, las nad siis… küpsevad veidi veel? Hetk hiljem, niipea kui Scott oma viimase ampsu ära sõi, ilmus teine teenindaja ja tõstis lihataldrikud uuesti meie ette – nüüd küll veidi üle küpsetatud, aga siiski väga maitsvad.

Et õhtusööki veidi tasakaalustada, otsustasime kontserdile jalgsi minna – ja minu suureks rõõmuks avastasin, et Montjuïci mäest saab tegelikult üles eskalaatoritega! Ei mingeid lõputuid treppe ega higistamist – lihtsalt mõnus sujuv kulgemine kultuuri ja meelelahutuse poole.

Kontsert pidi algama kell üheksa õhtul. Kell 20:58 oli väljamüüdud saali istekohtadest hõivatud heal juhul 15%. Klassikaline Hispaania. Kell 21:20 tuli staar lõpuks lavale – ja ühtäkki hakkas kõik liikuma. Õhkkond muutus momentaanselt. Muusika oli suurepärane – nagu oligi oodata – ja heli 17 000-kohalises korvpallisaalis... noh, paraku ka vastavalt ootustele.

Pärast kontserti jalutasime hotelli tagasi. Öö oli soe ja linn täis elu.

Where Mountains meet Magic. Pealpool pilvi Püreneedes

 Kui me auto rentimist plaanisime, tundus plaan üsna lihtne: võtame auto Nizzast, sõidame läbi mägede Andorrasse, sealt edasi Barcelonasse ja anname auto seal ära. Lihtne, eks? Ainult et selgus, et auto tagastamine Barcelonas maksab sellise pisku nagu 600 eurot. Selle hinna eest võiks auto end ise koju sõidutada – võib-olla isegi paari peatusega teel, et meile croissante soetada.

Nii et tegime plaani ümber. Uueks tagastuskohaks sai Perpignan, lähim Prantsuse linn Hispaania piiri ääres. Ainus tingimus? Me pidime seal olema kella üheksaks hommikul, et vältida hilise tagastamise eest trahvi. Algne plaan oli startida kell kuus, mis tähendas, et suurema osa teest sõidaksime pimedas.
Aga siis, eile õhtul, tuli mõte: kui me enne päikesetõusu minema hakkame, jääme sellest täiesti ilma — mägedest, pilvedest, päeva esimestest valguskiirtest. Millal me veel saaksime sellist hetke kogeda? Nii otsustasimegi, et kui see meile tunni või kaks lisaks maksab, siis olgu pealegi. Mõni päikesetõus võib seda väärt olla.

Täpselt kell seitse olime teel. Umbes pool kaheksa hakkas esimene koidukuma taevasse tekkima. Roosakas kuma kerkis mägede tagant ning orgudes all hõljusid valged pilved – nagu tohutu suhkruvatt. Õhk oli karge, vaikust katkestas vaid mootorite ühtlane müra. Kui päike kõrgemale tõusis, muutusid mäetipud kuldseks ja kogu maastik ujus soojas valguses. Ja siis, sama äkki kui see algas, oli kogu maagia kadunud. Kella poole üheksa paiku olime tagasi päris maailmas – päikesepaistes, liikluses ja Gaili, meie tavapärane kaardilugeja, tuletamas meelde, et ringteelt teine väljasõit.

Andsime auto Perpignanis ära, plaaniga natuke ringi jalutada, hommikust süüa ja võib-olla veidi linna avastada, enne kui sõidame edasi Barcelonasse. Aga nagu reisidel ikka – plaanidel on omad plaanid. Selgus, et Perpignanist läheb päevas vaid paar rongi ja bussi. Nii, et pärast võtmete üleandmist suundusime otse bussijaama, võtsime midagi süüa ja ootasime oma moekalt hilinevat bussi.

Kella kolme paiku olime Barcelonas. Check-in tehtud, kotid tuppa pandud, ja kohe läksime küpsisejahile. Esimene kohvik, mille leidsime, oli täiesti ideaalne – hiiglaslikud küpsised, külm piim ja see tunne, et oleme jälle Barcelonas tagasi.

Ülejäänud päev kulges rahulikult: veidi jalutamist, õhtusöögiks arepad ja vara voodisse. Lõppude lõpuks olime päeva parima osa juba ammu ära näinud – kusagil mägede vahel, päikesetõusu jälgides ja pilvede kohal sõites.

Where Mountains meet Magic. Külm kohv, puhtad prügikastid ja maalilised mäevaated

 

Pärast eilset pikka sõidupäeva oli tänane plaan lihtne – võtta rahulikult. Kuna eilsest õhtusöögist olid kõhud veel hommikulgi täis, otsustasime vaid Starbucksi suunduda. Hommikune õhk oli jäiselt külm – 10 kraadi sooja pärast eilset 25 kraadi Nizzas – ja ma unistasin juba kuuma kohvi joomisest.
Scott tellis küpsisefrappuccino ja mina – mingil täiesti arusaamatul põhjusel – palusin enesekindlalt jääkülma Iced Brown Sugar Latte’t. Läksin leti juurde, võtsin joogi ja olin siiralt üllatunud, et mu jääkohv oligi… külm. Siiani ei saa aru, millele ma mõtlesin, kui tahtsin sooja jooki, aga tellisin jääkohvi.
Õnneks päästis Scott, nagu alati, päeva. Ta rääkis baristaga, selgitas mu kahtlast kohvivalikut ja kuidagi õnnestus tal mulle tasuta kuum cappuccino välja rääkida. Barista lisas veel paar sortsu siirupit ka!

Kohvid käes, suundusime tagasi hotelli, haarasime auto ja sõitsime mägedesse. Canillo küla juures maksime 6 eurot inimese kohta ja läksime üles vaateplatvormile, kust avanes peaaegu 360-kraadine vaade mägedele. Olime ühed esimestest külastajatest, ilm oli suurepärane ja vaated täiesti imelised.

Tagasi külas tegime väikese snäkipeatuse – või vähemalt nii me arvasime. See, mis lauale toodi, oleks vabalt suutnud ära toita mõne väiksema Aafrika riigi. Minu tatrajahust galett kitsejuustu, kreeka pähklite ja meega oli lihtsalt imeline. Scott suutis oma lõhesalatist vaid poole ära süüa, enne kui alla andis.
Istusime seal, jälgisime inimesi ja võtsime päikest, kui märkasime midagi huvitavat Andorra puhtusearmastuse kohta – täna oli nimelt prügikastide pesupäev. Jah, päriselt – tänavat mööda sõitis auto, mis pesi järjest kõik prügikastid puhtaks. Seest ja väljast.

Pärast väikest puhkust hotellis läksime õhtusele jalutuskäigule – tutvusime moodsa kunstiga ehk toru- ja vannistiilis skulptuuridega (ära küsi), jalutasime jõe ääres ja vanalinnas ning avastasime, et Andorras on samasugused posti otsas seisvad kujud nagu Nizzas. Seejärel ootasime, kuni kell saab kaheksa ja restoranid lõpuks õhtusöögiks avatakse.

Valisime ühe paljutõotava koha kõrvaltänavas. Selgus aga, et kuna me polnud sama hotelli külalised, polnud ka meie toitude serveerimine just esmatähtis. Õnneks meil kiiret polnud – ja kui toidud lõpuks lauda jõudsid, olid need täiesti ootamist väärt. Superlux!

Where Mountains meet Magic. Kui pead ise omale hotellis hommikusööki tegema

Tänane hommikusöök väärib täiesti omaette lõiku siin blogis. Nagu lojaalne lugeja teab, pakkus hotell meile tasuta hommikusööki, et kompenseerida meie esimese öö kannatusi. Astusime restorani sisse ning esmapilgul ei tundunud buffet midagi erilist olevat. Aga siis. Esiteks: mahlapress, kus sai endale ise värsket apelsinimahla teha. Siis oli seal suur kuumaveepott, kus sai muna täpselt endale meelepäraselt keeta – pehme, poolkõva või “kasuta seda relvana kõva.” Ja lõpetuseks väike pann, millega pannkooke soojendada. Peaaegu à la carte… ainult et kõik tuli ise ära teha. Igal juhul oli ülimaitsev.

Kotid juba pakitud, jalutasime raudteejaama, et rendiauto kätte saada. Vaatamata sellele, et olime Prantsusmaal, sujus kõik nagu Šveitsi kellavärk ning poole tunni pärast olime linnast väljas, suundumas otse Andorra poole. Kuna sõidupäev oli pikk ees, ei plaaninud me mingeid suuri kõrvalepõikeid. Ainult üks peatus supermarketis, kust varusime saia, hummust, sinki, juustu ja veini. Kiire piknik ning olime taas teel.

Google Maps juhatas meid läbi postkaardivääriliste Prantsuse külade, igaüks kaunim kui eelmine, ja õhtuks olime juba Püreneedesse jõudnud. Scott nautis ilmselgelt mägiteid. Mina seevastu olin hõivatud peamiselt sellega, et neid mitte nautida.

Umbes pool tundi enne päikeseloojangut jõudsime oma hotelli ette. Ja milline asukoht – otse kesklinnas jõe kaldal, mis kõlas nagu steroididel kosk. Scott suutis meile isegi jõevaatega toa välja rääkida.
Tuba? Täiesti superlux. Avar, moodne, vannituba nagu disainiajakirjast ja voodi ülisuur ja pehme.

Õhtul tegime veel kiire jalutuskäigu linnas. Tuleb välja, et Andorra la Vella tunneb vaid kahte aastaaega: suve ja jõule. Ja kuna suvi oli läbi, oli linn läinud juba jõulumeeleolu peale. Kuused ja jõulutuled – ainult lumi oli veel puudu.

Where Luxury meets Riviera. Murdmaakõndimine

 

 

Kuna Scott oli eile kuulutanud Caesari salati maailma parimaks, ei tekkinud hommikusöögi osas mingit kahtlust. Läksime tagasi samasse kohvikusse. Scott jäi oma lemmiku juurde, mina võtsin munad ja bageli. Bagel osutus küll lihtsalt bageli-kujuliseks saiaks, kuid munapuder ja avokaado tegid selle vea rohkem kui tasa.

Hommikusöögilt suundusime otse rongijaama, hüppasime rongile ja poole tunniga olime Monacos. Jalutuskäik legendaarse Monte Carlo kasiino poole tundus sürrealistlik – kogu riik mõjus kuidagi kunstlikuna. Mõtlesime isegi mõne euro mänguautomaatidesse jätta, aga ilmselgelt kasiino varahommikusi annetusi vastu ei võta. Nii et pärast luksusautode vaatamist väljas jätkasime jalutuskäiku läbi kesklinna ning üles Printsi palee juurde.

Päris äge oli aga see, et umbes tunniga olime suutnud jalutada läbi kogu vürstiriigi. Tõsi, Monaco on imepisike, kuid ikkagi tundus see saavutusena. Ülejäänud aja veetsime arutades, kuidas sealsed kohalikud ilma jahtide või Ferrarideta end lõbustavad. Kui uudsus kadus, otsustasime, et on aeg tagasi Prantsusmaale suunduda. Meie rong hilines, sest keegi oli hommikuseks puhkehetkeks rööpad välja valinud, kuid kella kaheks olime tagasi hotellis.

Pärastlõuna möödus lihtsalt: jooks, veidi pakkimist ja seejärel õhtusöögiotsingud.

Jalutades tundus, et me oleme kogemata saanud protestituristideks. Eile sattusime linnas Palestiina meeleavaldusele (sama on meiega juhtunud nii Londonis kui ka Veneetsias) ja täna läks meie jooksurada läbi järjekordse protesti. Mille vastu või poolt seekord meelt avaldati, ma aru ei saanud, aga Palestiinaga see kindlasti seotud ei olnud.

Õhtusöögiks valitud restoran pidi interneti järgi olema avatud. Tegelikkus? Täiesti kinni. Pole hullu – leidsime teise koha. Tuli küll peaaegu tund aega oodata, kuni kokk kohale jõudis, aga kui ta lõpuks saabus, oli toit seda ootamist igati väärt.