Pärast eilset ebaõnnestunud katset süüa Rebeccaga õhtust, otsustasime katsetada täna brunchiga. Ma leidsin ühe ägeda uue koha "Hulkuva Kana Kohvik", millel oli väga huvitav, kui mitte öelda ärritav süsteem - lauda broneerida ei saa, küll aga saad siesta sabas, et anda oma tellimus , seejärel võtta teisest letist oma joogid ja siis loota, et vaba laud on saadaval. Parima osa? Kui ma tellimuse ära olin esitanud ja maksma hakkasin, presenteeriti mulle makseekraan, kus olid ilusti kirjas soovituslikud jootraha variandid - 18%, 20% ja 22%. Ma peaaegu oleks küsinud, et kas jootraha on mulle, arvestades kogu senist iseteenindust. Mulle endale tundus, et ma sain oma tellimuse esitamise ja jookide järel käimisega päris viisakalt hakkama ning selle eest tundus ju 20% jootraha täiesti mõistlik.
Peale brunchi jalutasime Scottiga veidi kesklinnas ja ülikoolilinnakus, nautisime imelist sügisilma ja vaatasime, kuidas oravad ennastunustavalt pähkleid talveks maha matsid. Nägi välja nagu aardejaht :) Tegime ka kiire tiiru meie endisesse kodukanti ja jalutasime seal natuke ringi.
Tagasiteel peatusime Dexteri siidrifarmis (või noh, õunamahlafarmis, sest siidriks loetakse siin värsket õunamahla). Ja mitte midagi ei ole rohkem sügis kui 12 värsket siidrisõõrikut, paar liitrit õunamahla ning kotitäis mahlaseid õunu. Lahkusime kraami all lookas ning sõitsime koju, kus Marcie ja tüdrukud juba ülihea mereanniõhtusöögi olid valmistanud. Lamabapea kala (või oli see lambajala kala? igal juhul valge kala oli), krabikotletid ja mitut erinevat moodi krevetid.
Ja peale õhtusööki tuli õhtu nael: minu esimene USA kummituste maja (või õuduste maja). Selgus, et kummituste majad on USAs ülipopulaarsed ning iin Jacksonis on üks õudsemaid. Scott, Rubie, Grace ja mina olime valmis kummitustele vastu astuma, kui Marcie üllatunud oli, et ma üldse minna julgen. Ma ise väga mures ei olnud. Kohapeal järjekorras oli kuulda, kuidas osad külastajaid ei suuda seda maja lõpuni läbida (ca 30-45 minutit, oleneb kui kiirelt liigud) ning nad tuleb varuväljapääsust välja toimetada. Meie ees oli ka üks Trumpi pooldaja, kes rääkis, et eelmistel aastatel on tulnud kitsastest tunnelitest läbi pgeda. Vaatasin ees ja taga olevate külastajate dimensioone ja leidsin, et kõik on endiselt ok. Koduleht hoiatas ka liikuvate põrandate, märgade alade jmt eest, aga mu loogika oli, et riigis, kus kõik kõiki kohtusse kaebavad, ei tekita ükski ettevõte nii ohtlikku olukorda, kus külastaja viga võib saada.
Kummituste maja ise oli mahajäetud neljakorruseline hoone, mis oli täis klassikalisi õudusstseene. Iga tuba oli nagu visuaal õudusunenäost või -filmist, rohkete heliefektidega ning maskeerunud näitlejatega, kes pidevalt eest ja tagant välja hüppasid ja millegagi kuhugi vastu lõid. Mitmel korral ehmatasid need valjud löögid ära, aa kokkuvõttes oli see rohkem meeleolukas külastus kui reaalne õuduste maja. Igal juhul elasin oma esimese mite-kummitusmaja ilusti üle.