Lihavõttepühapäev algas Jacksonis, kui ärkasime Scotti ema juures. Päeva olulisim plaan oli lihavõttelõuna. Mu kallis abikaasa oli mulle määranud magustoidu valmistamise. Kui aga kööki jõudsime, et asja täpsemalt arutada, selgus, et Scotti ema oli juba laimikoogi valmis küpsetanud. Etteruttavalt võin öelda, et kook oli väga hea ning Scotti maitsele ka sobivalt hapu.
Seega edutati mind sparglivalmistajaks – keerasin sparglid peekonisse, praadisin krõbedaks ja serveerisin parmesaniga. Julge hundi rind haavleid ei karda ning Scott võttis esimest korda elus ette rostbeefi tegemise. Ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Scotti ema tegi veel täidetud kartuleid. Meie hiline lõuna kujunes väga mõnusaks ja – nagu arvata oli – sõime taas rohkem kui oleks pidanud.
Esmaspäeval, kohe pärast tööpäeva lõppu, sõitsime Ann Arborisse, mõlemal oma päevakava kaasas. Niipea kui kohale jõudsime, hargnesime nagu kogenud taskuvargad – mina suundusin TJ Maxxi (ma polnud seal kunagi kevadel käinud ja nende riidevalik võttis silme eest kirjuks), Scott ajas omi asju. Tund hiljem leidis ta mu endiselt TJ Maxxi riiulite vahelt
Enne õhtusööki tegime veel väikese visiidi Home Goodsi (mu teine lemmikpood TJ Maxxi järel), ja seejärel kohtusime Rebeccaga Knight’sis – restoran oli endiselt oma tuntud headuses. Ja teenindus oli väga äge!
Teisipäeva õhtul olime lihtsalt kodus – valmistasin koorese sidrunipasta praetud kanaga. Patsutan endale õlale ja annan teada, et see tuli väga hästi välja.
Kolmapäeval sõitsime Saline’i, et kohtuda Sherryga – ma nägin teda ilmselt viimati enne 2020. Kuna valisime BBQ restorani, siis õhtusöögiks oli meeletu kogus liha. Sest kui on midagi, mida Ameerikas ei kohta, siis on see mõistlik portsjoni suurus.
Seega edutati mind sparglivalmistajaks – keerasin sparglid peekonisse, praadisin krõbedaks ja serveerisin parmesaniga. Julge hundi rind haavleid ei karda ning Scott võttis esimest korda elus ette rostbeefi tegemise. Ja sai sellega suurepäraselt hakkama. Scotti ema tegi veel täidetud kartuleid. Meie hiline lõuna kujunes väga mõnusaks ja – nagu arvata oli – sõime taas rohkem kui oleks pidanud.
Esmaspäeval, kohe pärast tööpäeva lõppu, sõitsime Ann Arborisse, mõlemal oma päevakava kaasas. Niipea kui kohale jõudsime, hargnesime nagu kogenud taskuvargad – mina suundusin TJ Maxxi (ma polnud seal kunagi kevadel käinud ja nende riidevalik võttis silme eest kirjuks), Scott ajas omi asju. Tund hiljem leidis ta mu endiselt TJ Maxxi riiulite vahelt
Enne õhtusööki tegime veel väikese visiidi Home Goodsi (mu teine lemmikpood TJ Maxxi järel), ja seejärel kohtusime Rebeccaga Knight’sis – restoran oli endiselt oma tuntud headuses. Ja teenindus oli väga äge!
Teisipäeva õhtul olime lihtsalt kodus – valmistasin koorese sidrunipasta praetud kanaga. Patsutan endale õlale ja annan teada, et see tuli väga hästi välja.
Kolmapäeval sõitsime Saline’i, et kohtuda Sherryga – ma nägin teda ilmselt viimati enne 2020. Kuna valisime BBQ restorani, siis õhtusöögiks oli meeletu kogus liha. Sest kui on midagi, mida Ameerikas ei kohta, siis on see mõistlik portsjoni suurus.