Little Big City. Pühapäevane reis aastasse 1986

Pühapäeva hommikul ärkasime enne kukke ja koitu, et alustada oma reisi välismaale. Sõime, pakkisime asjad ja suundusime bussipeatusse. Seal oodates nautisime kaunist päikesetõusu, millele lisas omapoolse helitausta kohalik elu näinud meesterahvas, kes näis olevat veetnud öö lähedal asuval pingil ning kelle dramaatiline köha viitas pikale ja lähedasele tutvusele tuberkuloosiga.

Pärast põhjalikku eeltööd olime välja selgitanud, et Bratislava pearaudteejaamas pidavat olema mitu pagasihoiuvõimalust – nii kapid kui ka mehitatud pagasihoid. Seetõttu otsustasime oma seljakotid kaasa võtta ja need päevaks raudteejaama jätta. Loogika oli lihtne: kui peaksime Viini tagasi jõudma plaanitust hiljem (mu usk ei olnud Austria Raudteesse suurem kui ta on Saksa Raudteesse) ja oleks vaja kiiresti lennujaama tormata, ei peaks me vähemalt enam oma kotte taga otsima.

Viinis oli rong juba pool tundi enne väljumist perroonil. Valisime kohad ja seadsime end sisse. Tund aega hiljem astusime rongist välja… ja leidsime end umbes aastast 1986. Umbes sel ajal sai antud raudteejaam ilmselt oma viimase värskenduskuuri.

Otsisime lubatud pagasihoidu suure entusiasmiga. Ja siis otsisime veel natuke. Kahjuks ei saa leida midagi, mida olemas ei ole. Lõpuks tunnistasime kaotust, panime seljakotid selga ja jalutasime läbi presidendiaia vanalinna.

Vanalinn osutus väikeseks, armsaks ja meeldivalt avaraks, laiade tänavate ja suurepärase päikesepaistelise ilmaga. See tundus täiesti teise maailmana võrreldes sügava nõukogude atmosfääriga, mis vaid mõni sammu kaugusel ajaloolisest keskusest endiselt õhus hõljus.

Loomulikult ronisime üles lossi juurde, nautisime päikest, väikest trenni (ärgem unustagem – seljakotid olid ju seljas!) ja linnavaateid. Pärast seda laskusime tagasi vanalinna ja tegime kerge lõunasöögi. Meie cappuccinod saabusid lauda koos naistepäevasoovidega. Söök kõlas menüüs märksa muljetavaldavamalt kui lõpuks taldrikul välja nägi.

Pärast lõunat jätkasime linna avastamist, sealhulgas külastasime kohalikku kaubamaja, mis samuti nägi välja nagu oleks viimati värskenduskuuri saanud kuskil 1980ndatel. Peale seda oligi aeg suunduda tagasi raudteejaama.

Tagasisõit rongiga kestis taas umbes tunni. Seekord jätsime oma seljakotid Viini raudteejaama lockeritesse ja läksime veel natuke jalutama. Enne tagasi hotelli minekut otsustasime peatuda ühes kohvikus, kus meil oli algselt – enne Bratislava-plaani tekkimist – plaan brunch’i süüa.

Noh, brunch’ile me ei jõudnud, aga vähemalt saime nüüd hilise pärastlõunase ampsu. Helena tellis õlle ja mina võtsin grillitud juustu. Kui tuli aeg arvet maksta, sirutasin enesekindlalt telefoni välja… ja kuulsin planeerimatult sõnu: „ainult sularaha.“ Vabandust, aga - kes tänapäeval enam sularaha kaasas kannab? Pärast mõningast paanilist taskute ja kottide läbiotsimist suutsime vajaliku summa kokku kraapida peaaegu täielikult müntidest. Sel hetkel tundsin siirast tänulikkust, et me polnud sinna tegelikult brunch’ile jõudnud. Brunch oleks olnud märksa kallim ja me oleksime ilmselt järgmised kaks nädalat kuskil köögis nõusid pesnud.

Lõpuks kujunes tänasest päevast korralik ajarännak – Bratislava raudteejaamas tervitasid meid 1980ndad ja Viin lõpetas päeva väärika 1990ndate stiilis „ainult sularahaga“.

Tagasilend kulges elamustevaeselt ning veidi pärast kella ühte öösel olin jälle õnnelikult kodus.

Vienna: The Sound of Elegance. Koogist ja kultuurist

Pärast üsna pikka pausi oli mul ja Helenal lõpuks plaanis üks väike linnareis. Neljapäeval lendasime nimelt Viini. Lennud olid täiesti õigeaegsed ja elamustevaesed. Jõudsime hotelli, tegime kiire check-in’i ja suundusime tuppa. Seal selgus, et tavapärase vannitoa asemel oli toas klaasseintega dušinurk, avatud kraanikausiala ja täiesti tavaline WC. Peegleid oli nii palju, et duši all käimist sai jälgida praktiliselt iga mõeldava nurga alt.

Õhtul läksime kiirele õhtusöögile Vapianosse, kus portsjonid olid nii suured, et pakkisime sealt veel mitme järgmise söögikorra jagu toitu kaasa. Tegime väikese jalutuskäigu ümbruskonnas ja läksime siis magama.

Nagu ikka, olin ma juba eelnevalt kaardistanud linna parimad bistrood ning teinud brunch’ideks broneeringud. Meie kokkulepe oli lihtne: Helena hoolitseb kultuuri eest ja mina toiduvaliku eest.

Reedene brunch oli suurepärane. Sealt jalutasime Belvedere lossi, kus veetsime paar tundi kunsti keskel. Pärast päeva kultuurinormi täitmist liikusime edasi – mina Kaiserschmarrni ja Helena juustuvõikut sööma. Tänu põhjalikule eeltööle osutus koht ideaalseks ning kui oleks kuidagigi mahtunud, oleksin teise portsu veel tellinud.

Süsivesikutega tangitud, jalutasime edasi katedraali juurde. Pikemalt mõtlemata otsustasime ronida 343 astmega keerdtrepist üles – ilma ühegi vahemademeta kitsas trepp. Üleval nautisime kauneid vaateid Viini linnale.

Tagasi hotelli sõitsime metrooga, käisime tee peal veel paaris poes, puhkasime veidi ja läksime hiljem Starbucksi kohvi jooma.

Laupäev algas hommikusöögiga Erichis, kus minu hommikusöögivaagen oleks ilmselt suutnud ära toita väikse küla kusagil Aafrikas. Seal pakuti ka suurepärast espressot tooniku ja apelsiniga – värskendav kombinatsioon, millest olen puudust tundnud sellest ajast, kui Starbucks selle oma menüüst ära võttis.

Päevaplaanis olid vaatamisväärsused, vaateratas ja šnitsel. Jalutasime vanalinnas ringi, tegime pilte ja nautisime suurepärast ilma. Ühel hetkel sattusime klassikalisse turistilõksu, kohvikusse, mis lubas pakkuda imelist „Floral Cappuccinot“. See, mille me saime, oli  roosa, Instagrammi sobiv tassitäis. See, mida me ei saanud, oli cappuccino. Kuivanud vahukommiäärega tass sisaldas leiget piima kerge kohviaroomiga.

Liikusime sealt edasi kuulsa Viini vaateratta juurde, kus saime taas nautida ilusaid vaateid linnale.

Pärast seda oli lõpuks käes aeg šnitsli jaoks. Läksime restorani, mis pidi pakkuma ehtsat Viini šnitslit. Söögisaalis oli peale meie ainult üks laudkond, mis ei tundunud just väga paljulubav. Kuid kui köögist hakkas kostma liha tampimise selgelt äratuntavat heli, oli vähemalt kindel, et toit valmistatakse värskelt.

Šnitsel osutus täiesti ideaalseks – krõbe, kuldne ja täpselt selline, nagu üks õige šnitsel olema peab. Helena krõbekartulid ja seesamikana olid samuti suurepärased.

Tegime hotellis väikese puhkepausi, enne kui õhtul taas välja läksime. Helena soovis Sacheri kooki ning otsustasime, et kõige õigem koht selle söömiseks on Café Sacher. Ilmselt olid kõik Viini turistid samale järeldusele jõudnud. Pärast umbes 20-minutilist järjekorras seismist saime aga parima võimaliku laua – suure boksi teisel korrusel, otse akna all. Vaade järjekorrale, ise samal ajal kooki süües, oli imeline.

Helena tellis kuulsa Sacheri tordi ja mina õunastruudli. Mõlemad olid suurepärased. Seejärel jalutasime  ooperimaja juurde ja läksime tagasi hotelli.

Päeva jooksul olime aga jõudnud ka ühe järelduseni: pühapäeviti on saksakeelses kultuuriruumis on kõik kirikus ning isegi lind ei lenda. Seega otsustasime päeva mitte Viinis veeta ja külastada selle asemel hoopis naaberriiki.

Ostsime rongipiletid Bratislavasse ja panime äratuskella kuueks hommikul.