Vienna: The Sound of Elegance. Koogist ja kultuurist

Pärast üsna pikka pausi oli mul ja Helenal lõpuks plaanis üks väike linnareis. Neljapäeval lendasime nimelt Viini. Lennud olid täiesti õigeaegsed ja elamustevaesed. Jõudsime hotelli, tegime kiire check-in’i ja suundusime tuppa. Seal selgus, et tavapärase vannitoa asemel oli toas klaasseintega dušinurk, avatud kraanikausiala ja täiesti tavaline WC. Peegleid oli nii palju, et duši all käimist sai jälgida praktiliselt iga mõeldava nurga alt.

Õhtul läksime kiirele õhtusöögile Vapianosse, kus portsjonid olid nii suured, et pakkisime sealt veel mitme järgmise söögikorra jagu toitu kaasa. Tegime väikese jalutuskäigu ümbruskonnas ja läksime siis magama.

Nagu ikka, olin ma juba eelnevalt kaardistanud linna parimad bistrood ning teinud brunch’ideks broneeringud. Meie kokkulepe oli lihtne: Helena hoolitseb kultuuri eest ja mina toiduvaliku eest.

Reedene brunch oli suurepärane. Sealt jalutasime Belvedere lossi, kus veetsime paar tundi kunsti keskel. Pärast päeva kultuurinormi täitmist liikusime edasi – mina Kaiserschmarrni ja Helena juustuvõikut sööma. Tänu põhjalikule eeltööle osutus koht ideaalseks ning kui oleks kuidagigi mahtunud, oleksin teise portsu veel tellinud.

Süsivesikutega tangitud, jalutasime edasi katedraali juurde. Pikemalt mõtlemata otsustasime ronida 343 astmega keerdtrepist üles – ilma ühegi vahemademeta kitsas trepp. Üleval nautisime kauneid vaateid Viini linnale.

Tagasi hotelli sõitsime metrooga, käisime tee peal veel paaris poes, puhkasime veidi ja läksime hiljem Starbucksi kohvi jooma.

Laupäev algas hommikusöögiga Erichis, kus minu hommikusöögivaagen oleks ilmselt suutnud ära toita väikse küla kusagil Aafrikas. Seal pakuti ka suurepärast espressot tooniku ja apelsiniga – värskendav kombinatsioon, millest olen puudust tundnud sellest ajast, kui Starbucks selle oma menüüst ära võttis.

Päevaplaanis olid vaatamisväärsused, vaateratas ja šnitsel. Jalutasime vanalinnas ringi, tegime pilte ja nautisime suurepärast ilma. Ühel hetkel sattusime klassikalisse turistilõksu, kohvikusse, mis lubas pakkuda imelist „Floral Cappuccinot“. See, mille me saime, oli  roosa, Instagrammi sobiv tassitäis. See, mida me ei saanud, oli cappuccino. Kuivanud vahukommiäärega tass sisaldas leiget piima kerge kohviaroomiga.

Liikusime sealt edasi kuulsa Viini vaateratta juurde, kus saime taas nautida ilusaid vaateid linnale.

Pärast seda oli lõpuks käes aeg šnitsli jaoks. Läksime restorani, mis pidi pakkuma ehtsat Viini šnitslit. Söögisaalis oli peale meie ainult üks laudkond, mis ei tundunud just väga paljulubav. Kuid kui köögist hakkas kostma liha tampimise selgelt äratuntavat heli, oli vähemalt kindel, et toit valmistatakse värskelt.

Šnitsel osutus täiesti ideaalseks – krõbe, kuldne ja täpselt selline, nagu üks õige šnitsel olema peab. Helena krõbekartulid ja seesamikana olid samuti suurepärased.

Tegime hotellis väikese puhkepausi, enne kui õhtul taas välja läksime. Helena soovis Sacheri kooki ning otsustasime, et kõige õigem koht selle söömiseks on Café Sacher. Ilmselt olid kõik Viini turistid samale järeldusele jõudnud. Pärast umbes 20-minutilist järjekorras seismist saime aga parima võimaliku laua – suure boksi teisel korrusel, otse akna all. Vaade järjekorrale, ise samal ajal kooki süües, oli imeline.

Helena tellis kuulsa Sacheri tordi ja mina õunastruudli. Mõlemad olid suurepärased. Seejärel jalutasime  ooperimaja juurde ja läksime tagasi hotelli.

Päeva jooksul olime aga jõudnud ka ühe järelduseni: pühapäeviti on saksakeelses kultuuriruumis on kõik kirikus ning isegi lind ei lenda. Seega otsustasime päeva mitte Viinis veeta ja külastada selle asemel hoopis naaberriiki.

Ostsime rongipiletid Bratislavasse ja panime äratuskella kuueks hommikul.