laupäev, 14. märts 2009

The chaiwalah has done it again!

Ütlen kohe ära, et vaatamata rohketele Oscaritele, mida see film sai, ta mulle ikkagi meeldis. Otseselt ei häirinud ka hollywoodlikult läägevõitu lõpp. Jamal oli kõik selle lõppude lõpuks siiski täiesti ära teeninud :)

Mängu lõpp oli ette teada, filmi ülesehitus lihtne - olevikus toimuva taustal meenutati minevikku, tervet fimi läbis ka suur armastus. Eklektiline segu Hollyboodist ja Bollywoodist, actionist ja draamast, usust ja eelarvamustest. Tagaajamiskaadrid slummis olid stiilsed :) Ja meeldis, et Jamali ei olnud kujutatud pühakuna, kes, aupaiste pea kohal, läbi elu oleks läinud. Tegi lapsena pätti ka :)

Täna lappasin poes ka raamatut, mille põhjal film tehtud ja pean tunnistama, et see eriti ei ahvatlenud.

Kommentaare ei ole: