Sattusin just enne kinnominekut lugema Postimehest artiklit filmi "Vicky Cristina Barcelona" kohta. Ah, et filmi sügavust mõõdetakse selle järgi, kui õnnetu lõpp on? Ja, et Barcelonasse minnakse ainult väga suurest igavusest? Ja mõne riigi kohta lõputööd kirjutades tuleb iseenesestmõistetavana selle riigi keelt osata?
Ma olin peale artikli lugemist ja enne filmi nägemist natuke pettunud, et Barcelonast, ühest minu lemmiklinnadest "vilksatavad vaid Brati lennuväli, paar panoraami ja Antoni Gaudí projekteeritud maja", sest otseloomulikult ma lootsin näha tuttavaid tänavaid, vanu häid kohvikuid, Gaudít. Mh, loomulikult ma nägingi neid :) Mida võis Evelyn Kaldoja oodata? Lonely Planeti linaversiooni? Barcelona vabameelne, eklektiline, samas soe õhustik oli suurepäraselt edasi antud.
Ma ei suuda ka meenutada, et kummalgi "igavlevatest tšikkidest" oleks olnud suuri tundeid Juan Antonio vastu. Pigem sai Vicky aru, et turvaline tulevik usaldusväärse ja täiesti etteaimatava mehega ei pruugi olla just see, mida ta omale soovib ja et ootamatused annavadki elule värvi. Cristina seevastu elas lihtsalt oma vabameelset elu, jagades voodit nii Juan Antonio kui ka tolle endise abikaasaga.
Selgusetuks jäi ka, miks peaks Juan Antonio oma Oviedos, Astuurias elava isaga katalaani keelt rääkima :)
Üldiselt oli selline mõnus kerge film. Mingit suurt sisu ma sealt ei oodanud ega ka ei saanud. Film valikutest, unistustest, nende muutumisest ja julgusest. Ma arvan, et aja jooksul, erinevatel eluperioodidel oleksin ma ennast samastanud nii Vicky kui Cristinaga.
"Only unfulfilled love can be romantic" - kõlab küll tegelikult natuke küüniliselt, aga nii ta vist ongi...
PS. Neid pilte, mida Cristina tegi Park Güellis lastest ja pärast mingi seina ääres Maria Elenast oma digikompaktiga, ilmutas ta hiljem pimikus :D
Ma olin peale artikli lugemist ja enne filmi nägemist natuke pettunud, et Barcelonast, ühest minu lemmiklinnadest "vilksatavad vaid Brati lennuväli, paar panoraami ja Antoni Gaudí projekteeritud maja", sest otseloomulikult ma lootsin näha tuttavaid tänavaid, vanu häid kohvikuid, Gaudít. Mh, loomulikult ma nägingi neid :) Mida võis Evelyn Kaldoja oodata? Lonely Planeti linaversiooni? Barcelona vabameelne, eklektiline, samas soe õhustik oli suurepäraselt edasi antud.
Ma ei suuda ka meenutada, et kummalgi "igavlevatest tšikkidest" oleks olnud suuri tundeid Juan Antonio vastu. Pigem sai Vicky aru, et turvaline tulevik usaldusväärse ja täiesti etteaimatava mehega ei pruugi olla just see, mida ta omale soovib ja et ootamatused annavadki elule värvi. Cristina seevastu elas lihtsalt oma vabameelset elu, jagades voodit nii Juan Antonio kui ka tolle endise abikaasaga.
Selgusetuks jäi ka, miks peaks Juan Antonio oma Oviedos, Astuurias elava isaga katalaani keelt rääkima :)
Üldiselt oli selline mõnus kerge film. Mingit suurt sisu ma sealt ei oodanud ega ka ei saanud. Film valikutest, unistustest, nende muutumisest ja julgusest. Ma arvan, et aja jooksul, erinevatel eluperioodidel oleksin ma ennast samastanud nii Vicky kui Cristinaga.
"Only unfulfilled love can be romantic" - kõlab küll tegelikult natuke küüniliselt, aga nii ta vist ongi...
PS. Neid pilte, mida Cristina tegi Park Güellis lastest ja pärast mingi seina ääres Maria Elenast oma digikompaktiga, ilmutas ta hiljem pimikus :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar