Finnair on oma Bangkoki lende varasemaks vist tõstnud, sest ma ei suuda meenutada, et mulle oleks hommikusööki pimedas serveeritud. Igal juhul saime Taisse ja läksime infoletti uurima, et kui me enne järgmist lendu (meil oli 5 tundi aega) välja läheme, kas siis uuesti lennujaama tulles tuleb ka riigist lahkumise maks maksta (selliseid kommentaare oli siit-sealt silma hakanud). Abivalmis Tai tütarlaps andis teada, et me ei jõua linna (hea, et me seda üldse küsisime, onju), sest me peame oma international väljumise jaoks kolm tundi enne juba jälle kohal olema. Lõpuks liitus vestlusega ka üks teine töötaja ning selgus, et jah, terminali tagasitulles tuleks ca 20 eurot kummalgi maksta. Läksime seepeale läbi transiittsooni väljuvate lendude alasse. Kõige selle nelja tunni jooksul istusid sealsamas ka 7-8 lennujaama töötajat ning tegid aega parajaks.
Väravasse minnes oli eelnev kontroll, andsin passi, pardakaardi ja nagu lisaks küsitud, ka Vietnami visa approval letteri. Hakkasid seal siis kõike seda läbi vaatama ja lisaküsimusi küsima, nagu näiteks, et aga kus Taisse tuleku tempel on (seda ei olnud, sest me ei väljunud transiittsoonist) ja iga poole minuti tagant öeldi, et "Miss, palun oodake üks sekund!". Ilmselt tundus neile, et ma olen kohe seal kannatamatusest jooksu panemas. Selja taha oli selleks hetkeks tekkinud ca 30-inimeseline järjekord.
Lennukis selgus ootamatult, et meile antakse süüa ka. Või nii meile tundus kui toidukärudega ringi jooksma hakati. Umbes kolme toidukäru tassiti meie reast igat 3-4 korda mööda ning igal oli oma missioon täita - näiteks andis tagant ette liikudes toite lastele, siis eest taha liikudes hindu toidud, siis järgmise ringiga jälle võimalik, et halal-variandid. Kuni siis lõpuks järjekord ka tavalise pööblini jõudis ja ma oma kala kätte sain. Kala kõrvale oli kana-pomelisalat ja magustoiduks roheline tapiokipuding kookoskreemiga. Aga nagu pealkirjas mainitud, ootamatu hobuse suhu ei vaadata.
Reisijate kempsukülastused jõudsid siin järgmisele levelile - Vietnami noormees marssis sinna paljajalu. Võimalik, et ka ise ei peaks seal oma jalatseid määrima.
Saime siis Vietnamisse. Või noh, peaaegu. Sest esmalt oli viisat vaja. Et turiste võimalikult kaugel oma riigist hoida, ei olnud nad ettenägelikult ühtegi selgitavat silti üles pannud, kus võiks Visa on Arrival taotleda ja kätte saada. Oli "Visa Approval Letter" lett, aga see ei tundunud nagu õige olevat, sest nimetatud kiri oli meil olemas. Siis oli Visa Fee and Passport Return lett, mis ka ei tundunud see õige, sest passid oli meil käes. Selgus, et ikkagi tuleb kirjaletti minna, kus võeti pass ja nimetatud kiri ära. Ning anti paber, mis ära täita tuleb. Täitsime ära ning peale paarikümneminutilist ootamist saime 25 eurot miinus 1 dollar (sest meil polnud dollareid, millega maksta) eest kätte oma viisadega passid. Sealt edasi oli passikontroll, ning nagu kommunismile kohane - kõik on võrdsed - ei mingeid eraldi lette kohalikele ega turistidele vaid kõik ootasid samades pikkades sabades.
Passid kontrollitud, tellisime Grabi, sõitsime hotelli ja majutusime tuppa ära. Teenindus on nii superlux, et soove loetakse isegi silmadest. Tegime tiiru oma kvartalis, otsisime, kus saaks raha vahetada, sõime suverulle koos värske mahlaga ning tulime magama.
Väravasse minnes oli eelnev kontroll, andsin passi, pardakaardi ja nagu lisaks küsitud, ka Vietnami visa approval letteri. Hakkasid seal siis kõike seda läbi vaatama ja lisaküsimusi küsima, nagu näiteks, et aga kus Taisse tuleku tempel on (seda ei olnud, sest me ei väljunud transiittsoonist) ja iga poole minuti tagant öeldi, et "Miss, palun oodake üks sekund!". Ilmselt tundus neile, et ma olen kohe seal kannatamatusest jooksu panemas. Selja taha oli selleks hetkeks tekkinud ca 30-inimeseline järjekord.
Lennukis selgus ootamatult, et meile antakse süüa ka. Või nii meile tundus kui toidukärudega ringi jooksma hakati. Umbes kolme toidukäru tassiti meie reast igat 3-4 korda mööda ning igal oli oma missioon täita - näiteks andis tagant ette liikudes toite lastele, siis eest taha liikudes hindu toidud, siis järgmise ringiga jälle võimalik, et halal-variandid. Kuni siis lõpuks järjekord ka tavalise pööblini jõudis ja ma oma kala kätte sain. Kala kõrvale oli kana-pomelisalat ja magustoiduks roheline tapiokipuding kookoskreemiga. Aga nagu pealkirjas mainitud, ootamatu hobuse suhu ei vaadata.
Reisijate kempsukülastused jõudsid siin järgmisele levelile - Vietnami noormees marssis sinna paljajalu. Võimalik, et ka ise ei peaks seal oma jalatseid määrima.
Saime siis Vietnamisse. Või noh, peaaegu. Sest esmalt oli viisat vaja. Et turiste võimalikult kaugel oma riigist hoida, ei olnud nad ettenägelikult ühtegi selgitavat silti üles pannud, kus võiks Visa on Arrival taotleda ja kätte saada. Oli "Visa Approval Letter" lett, aga see ei tundunud nagu õige olevat, sest nimetatud kiri oli meil olemas. Siis oli Visa Fee and Passport Return lett, mis ka ei tundunud see õige, sest passid oli meil käes. Selgus, et ikkagi tuleb kirjaletti minna, kus võeti pass ja nimetatud kiri ära. Ning anti paber, mis ära täita tuleb. Täitsime ära ning peale paarikümneminutilist ootamist saime 25 eurot miinus 1 dollar (sest meil polnud dollareid, millega maksta) eest kätte oma viisadega passid. Sealt edasi oli passikontroll, ning nagu kommunismile kohane - kõik on võrdsed - ei mingeid eraldi lette kohalikele ega turistidele vaid kõik ootasid samades pikkades sabades.
Passid kontrollitud, tellisime Grabi, sõitsime hotelli ja majutusime tuppa ära. Teenindus on nii superlux, et soove loetakse isegi silmadest. Tegime tiiru oma kvartalis, otsisime, kus saaks raha vahetada, sõime suverulle koos värske mahlaga ning tulime magama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar