Kuna konditsioneeri ei saanud korralikult tööle, siis ärkasin umbes 3 korda öösel selle peale, et higi voolas. Peale kella kuut hommikul andsin alla ja läksin dushi alla ja sööma. Jõudsin juba rõõmustada, et kilod hakkavad kaduma, sest nägin leti peal vaid vaagnate kaupa erinevaid puhastatud puuvilju kui tuli tütarlaps, pani mulle menüü ette ning teatas, et hakaku ma tellima. Menüü oli täis erinevaid mune, pannkooke, võileib, vietnami hommiksööke ja kraami, mida ma ei suuda isegi meenutada. Võtsin jogurtit ja banaanipannkooki lisaks.
Kui ka toanaaber lõpuks üles sai ning söödud ja pestud, liikusime esimese templi juurde. In no time oli see üle vaadatud ja esimeses kohvikus värske mahl tellitud. Läksime hotelli edasist plaani paika panema. Edasine plaan sisaldas järgmist templit. Ka see ei avaldanud muljet ning liikusime edasi söögikohta otsima. Leidsime ühe, kus istusid kaks valget, kellest üks üritas meiega ebaõnnestunult nalja heita. Kehv nali oli, sest ta pidi seda selgitama. Tellisin kohvi ja friikartulid, mille peale mees pead raputas, et friikaid pole. Helena tellis mangosmuuti ja praetud tofu, mille peale mees tsiklile hääled sisse pani ja 5 minuti pärast kotitäie mangodega tagasi oli. Miks ta sealtsamalt turult kartult ei oleks saanud osta, beats me. Ülejäänud menüü sisaldas gurmeed nagu friteeritud konnanahad jmt, misõttu piirdusin kohviga. Kõndisime tagasi hotelli, et teha edasised plaanid. Esimese asjana lükkasime edasi homse daytripi. Teiseks otsustasime õhtul pealinna suurimasse kaubamajja minna, mis asub 65-korruselise hoone esimesel seitsmel korrusel. Ja kuna 65ndal oli observatoorium, siis tahtsime sinna ka minna. Observatooriumi pääsme hind kukkus kell kümme poole võrra, seega kokkuhoidlike turistidena kavatsesime aja kuni sinnani shoppinguga sisustada. Alustasime õhtusöögist. See oli hale, aga ajas asja ära. Seejärel läksime toidupood. Veel enne kui saime turvaväravad läbitud, lükkas üks vietnami tütarlaps meid letti ning meie käekotid kiletati ära - pisteti kilekottidesse ning löödi pealt klambritega kinni. Ilmselt käib neil poes nii palju taskuvargaid, et mõistlik on külastajate kotte plastikaatidega kaitsta. Peale poeskäiku läks nimetatud plastikaat prügisse... Kui Eestis sama süsteem oleks, siis mõtleks enne mitu korda kui poodi sisse astuda, et kas täna on ikka hädasti midagi vaja või hoiame hoopis loodust ja keskkonda. Igal juhul sai lõpuks kell ka kümme ning sõitsime üles. Vaatasime tuledes linna ning seisime tänava kohal klaaspõrandal.
Kuna kõikidel kohalikel moto- ja autojuhtidel tundub olevat siin linnas vaid üks eesmärk - ajada alla nii palju turiste kui võimalik, siis tagasisõiduks tellisime takso.
Kui ka toanaaber lõpuks üles sai ning söödud ja pestud, liikusime esimese templi juurde. In no time oli see üle vaadatud ja esimeses kohvikus värske mahl tellitud. Läksime hotelli edasist plaani paika panema. Edasine plaan sisaldas järgmist templit. Ka see ei avaldanud muljet ning liikusime edasi söögikohta otsima. Leidsime ühe, kus istusid kaks valget, kellest üks üritas meiega ebaõnnestunult nalja heita. Kehv nali oli, sest ta pidi seda selgitama. Tellisin kohvi ja friikartulid, mille peale mees pead raputas, et friikaid pole. Helena tellis mangosmuuti ja praetud tofu, mille peale mees tsiklile hääled sisse pani ja 5 minuti pärast kotitäie mangodega tagasi oli. Miks ta sealtsamalt turult kartult ei oleks saanud osta, beats me. Ülejäänud menüü sisaldas gurmeed nagu friteeritud konnanahad jmt, misõttu piirdusin kohviga. Kõndisime tagasi hotelli, et teha edasised plaanid. Esimese asjana lükkasime edasi homse daytripi. Teiseks otsustasime õhtul pealinna suurimasse kaubamajja minna, mis asub 65-korruselise hoone esimesel seitsmel korrusel. Ja kuna 65ndal oli observatoorium, siis tahtsime sinna ka minna. Observatooriumi pääsme hind kukkus kell kümme poole võrra, seega kokkuhoidlike turistidena kavatsesime aja kuni sinnani shoppinguga sisustada. Alustasime õhtusöögist. See oli hale, aga ajas asja ära. Seejärel läksime toidupood. Veel enne kui saime turvaväravad läbitud, lükkas üks vietnami tütarlaps meid letti ning meie käekotid kiletati ära - pisteti kilekottidesse ning löödi pealt klambritega kinni. Ilmselt käib neil poes nii palju taskuvargaid, et mõistlik on külastajate kotte plastikaatidega kaitsta. Peale poeskäiku läks nimetatud plastikaat prügisse... Kui Eestis sama süsteem oleks, siis mõtleks enne mitu korda kui poodi sisse astuda, et kas täna on ikka hädasti midagi vaja või hoiame hoopis loodust ja keskkonda. Igal juhul sai lõpuks kell ka kümme ning sõitsime üles. Vaatasime tuledes linna ning seisime tänava kohal klaaspõrandal.
Kuna kõikidel kohalikel moto- ja autojuhtidel tundub olevat siin linnas vaid üks eesmärk - ajada alla nii palju turiste kui võimalik, siis tagasisõiduks tellisime takso.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar