Hommikul läksime vaatasime basseini üle ning siirdusime seejärel sööma. Võtsin pošeeritud munad, mis nägid välja lihtsalt nagu kaks toorest munakollast mingi munavalgepudru peal, nii, et ma ei tahtnud neist piltigi teha. Tulime toast läbi ja siirdusime seejärel kultuuritripile. Nimelt oli plaanis külastada paari lähikonna templit, üks neist Golden Mountain. Khao Sanil pesti nii varajasel tunnil veel öiseid peojääke maha ning küüriti pesupulbriga tänavaid. Vaevalt saime esimesele ristmikule kui meie juurde astus "õpetaja" üle tee asuvast koolist (miks ta kell pool 10 tänavatel luusis, mitte koolis ei olnud, ma ei teagi) ning uuris, et kuhu me läheme. Tegi suured silmad ning kinnitas, et esmaspäeviti avatakse meie tempel alles kell üks pealelõunal ning me võiks hoopis paaditripile minna. Kordas uuesti üle, et ta ei ole mingi suvaline tuktukijuht vaid õpetaja, näe, sealt koolist. Kui me ikka templi juurde tahtsime minna, sai täitsa kurjaks, et nii raiskame oma päeva, selle asemel, et paaditripile minna. Esmaspäeval olla kõik kanalid ka lahti ja puha. Aga nõukogude kooliga naised lükkasid tailase plaanid kõrvale ning läksid templisse, mis, vahi üllatust, oli juba kella seitsmest hommikul avatud. Kõndisime 344 astet üles ning siis 344 astet alla, olles vahepeal kauneid vaateid nautinud. Sõime lõunat ning tulime hotelli.
Kuna oma paaditripi jutuga oli tailane meis siiski teatavat huvi äratanud, siis guugeldasin erinevaid kruiisivariante. Esimese asjana leidsin turistide kommentaare, kus kirjutati, kuidas mingi Tai õpetaja oli tänaval juurde tulnud ja paaditrippi soovitanud ja siis neile mingi kalli tunniajalise paaditripi nagu muuseas müünud. Kui tavahind on ca 20 eurot kolmele inimesele, siis nimetatud õpetaja kasseeris sujuvalt 80 eurot ühe inimese eest. Patsutasime omale õlale, et orki ei lennanud. Teise asjana avastasin hop-on-hop-off turistipaadid. Ostad päevapileti 5 euro eest ning hüppad, kus tahad maha või peale. Kolmanda asjana leidsin ühistranspordina toimiva paadi kohalikele, kus üks ots maksab nii 40 senti. Läksime sadamasse plaaniga võtta kohalik paat ning sellega Wat Aruni juurde sõita. Sadmas lendas meile kohe peale Tai naisterahvas, kes tahtis meile turistipaati müüa. Kuuldes, et me plaanime kohalike parve peale astuda, ütles, et järgmine kohalik paat tuleb alles kell 4 (kell oli parajasti 2). Kuna ma olin ühtlasi lugenud, et kohalikud paadid käivad iga 20 minuti järel, siis andsin tädile teada, et meil on aega küll. Ta vist arvas, et ega me väga täpselt aru ei saanud, et kohalikku paati põhimõtteliselt nagu ei tulegi enam ning pakkus meile uuesti oma kallist turistitrippi. Ja 10 minuti järel, vahi üllatust, oli kohalik paat sadamas ning rahvas lükati peale.
Sõit Wat Aruni võttis kümmekond minutit ning kaunist suvepäevast sai selle lühikese aja jooksul suvepäev, kus vett tuli nii alt kui ülevalt. Templisse jõudsime läbimärjana ning panime käigu pealt kinni kõik märja T-särgi võistlused. Kuna templi külastuse ajal sai vihm siiski otsa, jätkasime vaatamisväärsustega tutvumist. Võtsime uuesti oma kohalike paadi ning purjetasime lilleturule. Silme ees lõputud letid lõhnavate rooside, orhideede ja muu kauniga. Selgus, et 80% turust oli täis kilekottidesse topitud krüsanteemide õisi, millest siis nobedad näpud buddha jaoks erinevaid vanikuid ja seadeid valmistasid. Läksime Hiinalinna. Tee peale jäi ka üks kaunis tempel, mille me muidugi üle vaatasime ning kus selgus, et õue peal on krokodillitiik. Selline madala piirdega, keset hoovi, puude all. Hetkel majutas vähemalt nelja krokodilli. Selgus ka, et Hiinalinn on ümbritsetud kvartalite kaupa tiheda hiina nodi turuga, millest läbikõndimine meil vähemalt pool tundi võttis. Ja ohtralt närvirakke. Kuna ma ei usu sellesse, et hiinlaste söömis- või söögitegemisoskused paranenud on, siis riskima ei hakanud ning võtsime tuktuki, et hotelli sõita.
Helena läks massaaži, mina läksin basseini servale päikest võtma. Õhtuks oli selge plaan süüa riisi mangoga, aga kuna tundus, et sinna võiks ette midagi värsket süüa, läksime restorani, et võtta väike puuviljataldrik. See puuviljataldrik sisaldas vähemalt kilojagu ananassi, arbuusi ja banaani ning peale selle söömist ei olnud mingit muud isu enam.
Kuna oma paaditripi jutuga oli tailane meis siiski teatavat huvi äratanud, siis guugeldasin erinevaid kruiisivariante. Esimese asjana leidsin turistide kommentaare, kus kirjutati, kuidas mingi Tai õpetaja oli tänaval juurde tulnud ja paaditrippi soovitanud ja siis neile mingi kalli tunniajalise paaditripi nagu muuseas müünud. Kui tavahind on ca 20 eurot kolmele inimesele, siis nimetatud õpetaja kasseeris sujuvalt 80 eurot ühe inimese eest. Patsutasime omale õlale, et orki ei lennanud. Teise asjana avastasin hop-on-hop-off turistipaadid. Ostad päevapileti 5 euro eest ning hüppad, kus tahad maha või peale. Kolmanda asjana leidsin ühistranspordina toimiva paadi kohalikele, kus üks ots maksab nii 40 senti. Läksime sadamasse plaaniga võtta kohalik paat ning sellega Wat Aruni juurde sõita. Sadmas lendas meile kohe peale Tai naisterahvas, kes tahtis meile turistipaati müüa. Kuuldes, et me plaanime kohalike parve peale astuda, ütles, et järgmine kohalik paat tuleb alles kell 4 (kell oli parajasti 2). Kuna ma olin ühtlasi lugenud, et kohalikud paadid käivad iga 20 minuti järel, siis andsin tädile teada, et meil on aega küll. Ta vist arvas, et ega me väga täpselt aru ei saanud, et kohalikku paati põhimõtteliselt nagu ei tulegi enam ning pakkus meile uuesti oma kallist turistitrippi. Ja 10 minuti järel, vahi üllatust, oli kohalik paat sadamas ning rahvas lükati peale.
Sõit Wat Aruni võttis kümmekond minutit ning kaunist suvepäevast sai selle lühikese aja jooksul suvepäev, kus vett tuli nii alt kui ülevalt. Templisse jõudsime läbimärjana ning panime käigu pealt kinni kõik märja T-särgi võistlused. Kuna templi külastuse ajal sai vihm siiski otsa, jätkasime vaatamisväärsustega tutvumist. Võtsime uuesti oma kohalike paadi ning purjetasime lilleturule. Silme ees lõputud letid lõhnavate rooside, orhideede ja muu kauniga. Selgus, et 80% turust oli täis kilekottidesse topitud krüsanteemide õisi, millest siis nobedad näpud buddha jaoks erinevaid vanikuid ja seadeid valmistasid. Läksime Hiinalinna. Tee peale jäi ka üks kaunis tempel, mille me muidugi üle vaatasime ning kus selgus, et õue peal on krokodillitiik. Selline madala piirdega, keset hoovi, puude all. Hetkel majutas vähemalt nelja krokodilli. Selgus ka, et Hiinalinn on ümbritsetud kvartalite kaupa tiheda hiina nodi turuga, millest läbikõndimine meil vähemalt pool tundi võttis. Ja ohtralt närvirakke. Kuna ma ei usu sellesse, et hiinlaste söömis- või söögitegemisoskused paranenud on, siis riskima ei hakanud ning võtsime tuktuki, et hotelli sõita.
Helena läks massaaži, mina läksin basseini servale päikest võtma. Õhtuks oli selge plaan süüa riisi mangoga, aga kuna tundus, et sinna võiks ette midagi värsket süüa, läksime restorani, et võtta väike puuviljataldrik. See puuviljataldrik sisaldas vähemalt kilojagu ananassi, arbuusi ja banaani ning peale selle söömist ei olnud mingit muud isu enam.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar