esmaspäev, 7. mai 2018

Harjumisest ja mitteharjumisest. Klienditeeninduskriitik.


Arvestades seda, et mu elukorraldus on viimastel aastatel olnud stiilis Figaro-siin-Figaro-seal, siis võin omale eriti tunnustavalt õlale patsutada ja nentida, et ma harjun suurema osa uute asjade ja pidevalt muutuva elukorraldusega suhteliselt kiirelt. Näiteks sellega, et kui USAs ostsin 1,5-liitrise piima hommikukohvi peale, siis tarbisin seda seni kuni see otsa sai. Ja alati sai otsa enne kui vanaks läks. Üldiselt nii kolme nädalaga. Võimalik, et oleks ka kauem säilinud, aga ma eksperimeteerima ka ei hakanud. Eestis olen sunnitud pooleliitriseid piimasid ostma, sest liitrisest viskan muidu pool minema. Kui ei taha just hapupiima natukese kohviga juua. USAs on meil alati juustusahtel täis. Tükijuustud niisama söömiseks, riivjuustud quesadilla jaoks, parmesan pastade peale. Kõik säilivad kuni otsa saavad. Vahest ei söö quesadillasid mitu nädalat, aga mozzarella püsib hallitusevaba. Ostsin siin Tallinnas ka esimesel nädalal portsu riiv- ja tükijuuste ning kui hakkasin kolm päeva peale riivjuustupaki avamist seda jälle omleti peale panema, selgus, et ega ikka ei pane küll. Kui ma just ei taha süüa omletti hallitusjuustuga, mis ei peaks hallitama. Ehk siis nüüd harjusin sööma asju seni, kuni nad ei hallita ega muudmoodi vanaks pole läinud. Ja äraviskamisele läheb seega rohkem kraami.

Klienditeeninduse osas olen ma siin nii palju sõna võtnud, et võiks arvata nagu mul oleks sellega kinnisidee. Millega ma USAs endiselt ära harjunud pole, on see "How are you?" küsimine. Scott ütleb, et see võrdub tervitamisega. Minu jaoks oleks "Hi!" piisav tervitus. Selles suhtes on Eestis hea, kliendideenindajaid ei huvita, kuidas mul läheb ning suuremat ei huvita neid ka see, kas ma vajaliku kraami poest üles leian. 

Kuna USAs maksavad ettekandjatele palka kliendid (kuigi arenenud riik võiks omadega nii kaugele jõuda, et see kohustus liiguks klientidelt tööandjatele), siis see väljendub ka ettekandmise tasemes. Eestis ilmselgelt saavad ettekandjad oma palga tööandjalt ning täiendava liigutuse kliendi heaks teevad vaid mõned üksikud (heaks näiteks siinkohal on Rataskaevu 16 ja Bliss). Käisime eelmisel reedel Da Vincis söömas, kolm täiskasvanut, üks peaaegu 14-aastane, üks kuuene. Peale mitte väga lühikest ooteaega toodi lauda kolme täiskasvanu ning teismelise toidud ning lubati, et KOHE tuleb ka "Tibupoja eine". See nende kohe võttis aega 6-7 minutit. Kuuene vaatas siis tühja koha taga, samal ajal kui teistel olid toidud käes. Laupäeval käisime Rukolas. Sel ajal kui sinna jõudsime, oli koht suhteliselt täis, toitu oodates aga vabanes enamus laudu. Olles kõik näljased, valisime pikemalt mõtlemata igaüks esimese sobiva ning andsime joonelt ka tellimuse sisse. Vesi ja mahlad toodi lauda. Mõlemad said ammu otsa, aga ei paistud ei toite ega ettekandjat ega ka veekraani. Ca 40 minutit peale tellimist jõudsid lõpuks lauda ka kaks pizzat ja kolm pastat. Mina olen siiani pidanud mõistlikuks ooteajaks 20 minutit ning kujutasin endale oma naiivsuses ette, et kui läheb pikemalt, siis ettekandja seda ka mainib. Et isegi kui on aega ja tahtmist kolmveerand tundi oma pastat oodata, siis telliks seniks vähemalt mingid suupisted. Aga mul on sellistes olukordades alati hea meel, et Eestis pole kohustust jootraha jätta.

Kõikvõimalike boonuste ja kinkekaardite süsteem on Eestis ka alles lapsekingades. Või beebipapudes. Sealsamas Da Vincis oli menüüs kirjas, et kliendikaardiga 10% soodustust, täpsem info ettekandjalt. Selgus, et täpsem info, mida ettekandja siis andis, oli see, et täna võid registreerida küll, aga soodustus rakendub järgmisest ostust alles. Kui ma kunagi ennast Apollo kino kliendiks registreerisin, tuli kaasa väike voldik, kus muuhulgas kirjas kõik see hea ja parem, mida ma kliendina saan. Näiteks kui olen kulutanud Apollos (või Apollo kinos?) 100 eurot, saan automaatselt 5-eurose kinkekaardi. Ja kui olen 10 korda kinos käinud, siis saan 10-eurose pääsme oma valitud seansile tasuta. Kõlas hästi senikaua, kuni jõudis kätte aeg väljateenitud boonuste lunastamiseks. Viieeurone kinkekaart kehtib nimelt vaid vähemalt 15-eurose ostu puhul. Ja tasuta kinopilet väljastati samal päeval kui kümnes kord kinos sai käidud, kehtivusega üks kuu. Kas sa see kuu üldse Eestis oled ja sobiva filmi leiad, pole nende mure. Nemad on sind kõige lubatuga üle kullanud. Nii nagu nad selle kinkekaardi võisid omale jätta, saavad nad nüüd minu pärast ka kinos käia, sest 2.5 nädala jooksul pole neil kinos olnud ühtegi filmi, mida ma näha tahaks. Taxifyl on süsteem, et soovita sõbrale ning saad 7-eurose tasuta sõidu. Kui ma samamoodi USAs Lyfti kasutasin, siis tasuta sõidukrediiti sain nii kaua kasutada kuni see summa otsa sai. Oli see siis üks, kaks või kolm sõitu. Taxify antud seitse eurot sai nelja euro juures otsa.

Pildil on upgrade'itud Da Vinci risotto. Kuna seda toodi suur supitaldrikutäis, siis võtsin poole koju kaasa. Ning kuna kokk oli lahke käega sinna küll apelsini sisse kühveldanud, aga lubatud kalmaari ja kammkarpidega kõvasti koonerdanud, siis maitses see natuke rohkem nagu magustoit. Lisasin omalt poolt kukeseeni ja ema aia aedube. Kui Da Vinci soovib, võib  mu tuunitud retsepti käiku lasta.

Kommentaare ei ole: