"Massaaž? Praegu või? Need kaks farangi? Nad hiljem ei taha tulla või? Ma ju söön praegu. See, et sina peretraditsioone ei hinda, ei tähenda, et teised seda ei tee"
"Nad ei pruugi hiljem ju tulla. Parem farang massaažilaual kui kaks farangi nende oma hotellis. Aga, kuule, söö kiirelt, ma siin teen neile entertainmenti seni."
Umbes sellisele järeldusele me jõudsime kui olime juba veerand tundi oma jalgu sidrunheinavannis hoidnud ja ühtegi massööri ei paistnud ning kogu pere sõi rahulilkult oma igapäevast riisi. Lootsime, et meie massööriks ei satu see tütarlaps, kes lõuna lõppedes tuppa tuli ja peegi ees oma punne pigistama hakkas. Õnneks jõudsid varsti kohale ka massöörid ning pidu algas. Võin kindlalt väita, et vietnami salviga masseeritud jalgadele hakkab tänavatolm palju paremini külge kui ilma vietnamis salvita masseeritud jalgadele. Ja tegelikult ei plaaninud me üldse massaaži minna vaid ainult oma pesu pessu viia.
Kuna eile olime teel linnast tagasi sattunud puuviljapoodi ning ennast korralikult mangodega varustanud, siis hommikuks oli jogurtile lisaks ka suussulav mahlane mango.
Õhtuks olid ka plaanid tehtud: läheme randa, käime ujumas, vaatame päikeseloojangut ja siis läheme sinna ühte restosse, mis üleeile silma hakkas, scallopeid sööma. Või noh, mina söön neid ja Helena sööb midagi muud. Aga keegi igal juhul naeris kõva häälega, kui me plaane tegime. Meie hommikuti ja päevasel ajal inimtühjast rannast oli õhtuks saanud kõikide Hoi Anis viibivate turistide, kohalike ja nende sugulaste kogunemispaik. Diskor lasi uuemaid lugusid techno vallast, liivariba oli täis laudu-toole ja väikseid pissivaid Vietnami poisse ja pidu käis. Ei mingit ujumist loojuva päikese poolt ülekullatud merevees. Meri oli rahvast sama täis kui Mekong pangasiuseid ja päike ei loojunud kaunilt silmapiiri taha vaid tõmbas lähima pilve varju. Panime oma kola kokku, viisime tuppa ning siirdusime restorani. Teenindama sattus meid väikses mustas kleidis kuninganna ise (kõhul kiri QUEEN, seljal krooni pilt), kes ilmselgelt oli häiritud sellistest madalatest ülesannetest. Tellimus sisse antud ning juba viis minutit hiljem hiilis proua Kuninganna selja tagant ligi, toksas mulle sõrmega vastu kätt ning teatas, et scallopeid pole (vahi üllatust, ma ise ka enne pesukaussides muide ei näinud, seega oli mul tellimust andes varuplaan ka olemas), aga võivad austreid pakkuda. Valisin krevetikarri. Helena oli oma kevadrullid ammu lõpetanud (ju ta kiirustas ka, et mitte ilma jääda, sest kõrvallaua alt vahtis rott üsna näljase näoga) ja nõudki ära koristatud kui mu supp, siinkandis tuntud ka kui karri lauda toodi. Sõime ära ning jalutasime Prantsuse restorani, mille silt enne silma hakkas. Ise nägime ennast juba hommikul seal head kohvi ja suussulavaid croissante söömas kui prantslasest omanik kõik meie lootused põrmustas ja teatas, et nad on õhtusöögiresto ning avatud kuuest kümneni. No kuda nii saab???
Homseks on meil My Son daytrip broneeritud. Loodetavasti on vietnamlased oma kalendrid tööle saanud ja kell 8 on auto ukse ees. Täna hommikul ärkasime nimelt selle peale, et hotelliomanik kolkis vastu ust ja uuris, et kas me oleme omale tripi broneerinud. Auto oli ukse ees...
"Nad ei pruugi hiljem ju tulla. Parem farang massaažilaual kui kaks farangi nende oma hotellis. Aga, kuule, söö kiirelt, ma siin teen neile entertainmenti seni."
Umbes sellisele järeldusele me jõudsime kui olime juba veerand tundi oma jalgu sidrunheinavannis hoidnud ja ühtegi massööri ei paistnud ning kogu pere sõi rahulilkult oma igapäevast riisi. Lootsime, et meie massööriks ei satu see tütarlaps, kes lõuna lõppedes tuppa tuli ja peegi ees oma punne pigistama hakkas. Õnneks jõudsid varsti kohale ka massöörid ning pidu algas. Võin kindlalt väita, et vietnami salviga masseeritud jalgadele hakkab tänavatolm palju paremini külge kui ilma vietnamis salvita masseeritud jalgadele. Ja tegelikult ei plaaninud me üldse massaaži minna vaid ainult oma pesu pessu viia.
Kuna eile olime teel linnast tagasi sattunud puuviljapoodi ning ennast korralikult mangodega varustanud, siis hommikuks oli jogurtile lisaks ka suussulav mahlane mango.
Õhtuks olid ka plaanid tehtud: läheme randa, käime ujumas, vaatame päikeseloojangut ja siis läheme sinna ühte restosse, mis üleeile silma hakkas, scallopeid sööma. Või noh, mina söön neid ja Helena sööb midagi muud. Aga keegi igal juhul naeris kõva häälega, kui me plaane tegime. Meie hommikuti ja päevasel ajal inimtühjast rannast oli õhtuks saanud kõikide Hoi Anis viibivate turistide, kohalike ja nende sugulaste kogunemispaik. Diskor lasi uuemaid lugusid techno vallast, liivariba oli täis laudu-toole ja väikseid pissivaid Vietnami poisse ja pidu käis. Ei mingit ujumist loojuva päikese poolt ülekullatud merevees. Meri oli rahvast sama täis kui Mekong pangasiuseid ja päike ei loojunud kaunilt silmapiiri taha vaid tõmbas lähima pilve varju. Panime oma kola kokku, viisime tuppa ning siirdusime restorani. Teenindama sattus meid väikses mustas kleidis kuninganna ise (kõhul kiri QUEEN, seljal krooni pilt), kes ilmselgelt oli häiritud sellistest madalatest ülesannetest. Tellimus sisse antud ning juba viis minutit hiljem hiilis proua Kuninganna selja tagant ligi, toksas mulle sõrmega vastu kätt ning teatas, et scallopeid pole (vahi üllatust, ma ise ka enne pesukaussides muide ei näinud, seega oli mul tellimust andes varuplaan ka olemas), aga võivad austreid pakkuda. Valisin krevetikarri. Helena oli oma kevadrullid ammu lõpetanud (ju ta kiirustas ka, et mitte ilma jääda, sest kõrvallaua alt vahtis rott üsna näljase näoga) ja nõudki ära koristatud kui mu supp, siinkandis tuntud ka kui karri lauda toodi. Sõime ära ning jalutasime Prantsuse restorani, mille silt enne silma hakkas. Ise nägime ennast juba hommikul seal head kohvi ja suussulavaid croissante söömas kui prantslasest omanik kõik meie lootused põrmustas ja teatas, et nad on õhtusöögiresto ning avatud kuuest kümneni. No kuda nii saab???
Homseks on meil My Son daytrip broneeritud. Loodetavasti on vietnamlased oma kalendrid tööle saanud ja kell 8 on auto ukse ees. Täna hommikul ärkasime nimelt selle peale, et hotelliomanik kolkis vastu ust ja uuris, et kas me oleme omale tripi broneerinud. Auto oli ukse ees...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar