Hommikul olid jälle Kukk, Koit ja perekond vietnamlasi. Sõime oma banaanipannkoogid ära ning jäime bussi ootama. Seda suurt, konditsioneeriga, kus taga on eraldi pakiruum pagasile. Ette sõitis selline chicken busi laadne buss, kus puhuritest siiski jahedat õhku tuli. Reisisaatjaks trehvas üks eriliselt aktiivne hiina-vietnami noormees, kes viskas vahepeal nalja ja suutis ka muidu ennast võrdlemisi arusaadavaks teha. Esimene peatus oli ühe puidust silla juures, mille kõrval oli ka turg. Liha, mida seal müüdi, küll enam ei elanud, aga kala ja muud mereannid olid rohkem kui elus. Siiski, ka haned olid elus.
Võtsime suuna Long Ca randa. Tee peal pildistasime veel vees jahutavaid vesipühvleid ning helesinist laguuni, kus küll Brooke Shieldsi parajasti ei olnud. Rand üle vaadatud, hakkasime Hai Van passi läbima, mis tähendas rohkelt kauneid vaateid ning sellist kõrgusest tingitud rõhumuutust, et oma palsamit ajasin hiljem mööda kotti kokku. Tegime ka peatuse, mis oli enne bussiaknast avanenud vaadetega võrreldes nõrk. Reisi broneerides rõhutas Lam meile, et hinnas lõunat ei sisaldu. Aga ju mõtlesid ümber, sest peale passi läbimist tegi buss peatuse, meie reisisaatja lippas poodi ning tõi kõikidele lõunaks võiku. Selle eriti hea, kus munad olid pehme ja krõbeda imelise baguette'i vahel. Ja vett voolas ka ojadena. Või noh, vähemalt pooleliitriste pudelitena. Viimane peatus enne Hoi Ani oli Marble mägi, kuhu tuli natuke pealt 200 astme üles ronida ning siis sai mäe otsas erinevaid templeid vaadata ning sõjaaegsetesse koobastesse ronida. Ca 15-20 minutit hiljem olime oma broneeritud majutusasutuse ees, kus selgus, et me olime seal homestay's ainsad kliendid. Omanik saatis meid sujuvalt mingi oma sugulase restosse, mis olla suurepärase toidu ja soodsate hindadega. Tõeks ei osutunud kumbki ning edaspidi sööme mujal. Enne hilist lõunat jõudsime veel rannas käia ja ennast meres jahutada. Niihea. Peale nimetatud lõunat tegime toas väikse uinaku ning läksime siis välja puuvilju sööma. Kuna meil on toas külmkapp ja all korrusel köögi kasutamise võimalus ning hommikusöögi eest hoolitseb igaüks ise mitte ei kanta kallistele külalistele head ja paremat kandikul ette, siis käisime ka paarist poest ning ühest puuviljaletist läbi ja jõudsime tagasi hotelli jogurti, piima, kohvi, mango ja õllega. Mangode ostmisel oleks peaaegu löömaks läinud. Algul meie ja nende, hiljem neil omavahel. Kõigepealt ei saanud selgeks, kui palju tuleb raha tagasi anda, siis oli segadus, et kus 50.000 dongi (natuke vähem kui kaks eurot) lahti vahetada. Aga lõpuks kõik sujus ja mangod on meil külmkapis.
Võtsime suuna Long Ca randa. Tee peal pildistasime veel vees jahutavaid vesipühvleid ning helesinist laguuni, kus küll Brooke Shieldsi parajasti ei olnud. Rand üle vaadatud, hakkasime Hai Van passi läbima, mis tähendas rohkelt kauneid vaateid ning sellist kõrgusest tingitud rõhumuutust, et oma palsamit ajasin hiljem mööda kotti kokku. Tegime ka peatuse, mis oli enne bussiaknast avanenud vaadetega võrreldes nõrk. Reisi broneerides rõhutas Lam meile, et hinnas lõunat ei sisaldu. Aga ju mõtlesid ümber, sest peale passi läbimist tegi buss peatuse, meie reisisaatja lippas poodi ning tõi kõikidele lõunaks võiku. Selle eriti hea, kus munad olid pehme ja krõbeda imelise baguette'i vahel. Ja vett voolas ka ojadena. Või noh, vähemalt pooleliitriste pudelitena. Viimane peatus enne Hoi Ani oli Marble mägi, kuhu tuli natuke pealt 200 astme üles ronida ning siis sai mäe otsas erinevaid templeid vaadata ning sõjaaegsetesse koobastesse ronida. Ca 15-20 minutit hiljem olime oma broneeritud majutusasutuse ees, kus selgus, et me olime seal homestay's ainsad kliendid. Omanik saatis meid sujuvalt mingi oma sugulase restosse, mis olla suurepärase toidu ja soodsate hindadega. Tõeks ei osutunud kumbki ning edaspidi sööme mujal. Enne hilist lõunat jõudsime veel rannas käia ja ennast meres jahutada. Niihea. Peale nimetatud lõunat tegime toas väikse uinaku ning läksime siis välja puuvilju sööma. Kuna meil on toas külmkapp ja all korrusel köögi kasutamise võimalus ning hommikusöögi eest hoolitseb igaüks ise mitte ei kanta kallistele külalistele head ja paremat kandikul ette, siis käisime ka paarist poest ning ühest puuviljaletist läbi ja jõudsime tagasi hotelli jogurti, piima, kohvi, mango ja õllega. Mangode ostmisel oleks peaaegu löömaks läinud. Algul meie ja nende, hiljem neil omavahel. Kõigepealt ei saanud selgeks, kui palju tuleb raha tagasi anda, siis oli segadus, et kus 50.000 dongi (natuke vähem kui kaks eurot) lahti vahetada. Aga lõpuks kõik sujus ja mangod on meil külmkapis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar