Ärkasime jälle kella peale, et hommikusööki mitte maha magada. Sõime ohtralt puuvilja, pannkooki ning kohvi. Kohv on siin maal ikka superlux.
Olime eile kaardilt avastanud, et Hanois on tegelikult Uniqlo olemas ning seega plaani võtnud hommikul esimese asjana peale hommikusööki sinna suunduda. Tellisime Grabi ning kui poole tunni järel tänavad järjest kitsamaks hakkasid jääma, siis hakkas meil kerge kahtlus tekkima, et me ei pruugi sealt leida harjumuspärast mitmel korrusel olevat kauplust. Kui taksojuht lõpuks suvalise garaažiukse ees kinni pidas, oli selge, et Jaapani rõivabrändi me sealt ei leia. Aga! Selgus, et 10 meetri kaugusel, veel kitsamas tänavas, oli seina peal Uniqlo Hanoi siiski kirjas. Lükkasime ukse ees olevad kiled kahte lehte ning astusime sisse. 2x3 meetri suuruses ruumis, seinast seinani täis riidevirnasid palus tütarlaps meil oma peene mistra peal plätud jalast võtta. Kahe ja poole minutiga oli meil sortiment üle vaadatud ning tellisime takso, et minna linna kalleimasse kaubamajja pettumusest üle saama. Kuna olime kuuekorruselises kaubamajas, täis brände nagu Louis Vuitton, Carters, Armani jmt. ainsad kliendid, siis saime ka erilise tähelepanu osaliseks. Tulime hotelli, et pealelõunaseks food touriks välja puhata.
Kell pool kolm, nagu kokku lepitud, ootas meid Vietnami noormees retseptsioonis. Soovis kohe alustada meile Pho Bo tutvustamist ja kui ma ütlesin, et meil oli taimetoit teemaks, siis pakkus välja, et sõidame kuhugi keskusest välja taimetoidu restorani. Kuna mulle see eriti tuurina ei tundunud, panin veto peale ja ütlesin, et vaatame siiski meie Prantsuse kvartalis ringi. Alustasime seega ikkagi supist ning kuigi mina soovisin ilma lihata ja Helena lihtsalt väikest, saime mõlemad taas umbes liitrised kausitäied. Igal juhul oli supp hea ning kuna see oli meil ka kohe hotelli vastas, on mul plaan sinna uuesti minna. Kuna järgmist traditsioonilist Vietnami asja nagu munakohv polnud meile vaja tutvustada, sest sellega olime ise tutvust teinud, siis pakkus ta välja kookoskohvi. Magus kohv, serveeritud rohkel jäisel kookosvahul. Peale seda olid tal ideed otsas, sest Vietnami köök olla väga lihapõhine. Uurisin siis pannkookide kohta. Neid tehtavat krevettidega (Helena ei söö mereande). Pakkus traditsioonilise saia välja, aga neid kukleid on meil hommikusöögibuffees niigi. Uurisime magustoitude kohta. Selgus et on võimalik süüa puuviljasalatit kondenspiimaga. Proovisime selle ära. Lisaks oli sinna tarretisetükke ning tapiokikuubikuid sisse pandud. Viimasena näitas veel, kust mingeid magusaid saiakesi saab, mida nad siin arusaamatul põhjusel rotideks nimetasid. Malaisia ja Tai rotidest olid need tooted igal juhul valgusaastate kaugusel. Tagasi hotellis, andsime talle 500.000 dongi, mille ta tänuga vastu võttis ning oleks väljagi jalutanud kui ma poleks ise küsinud, et palun, me sooviksime 100.000 tagasi saada. Selgus, et tal pole. Kuna me ei näinud põhjust pooleteise tunni eest rohkem maksta kui nad eeldasid kolme tunni eest saada, siis palusime hotellil raha lahti vahetada.
Peale väikest planeerimist (saime ju ootamatult poolteist tundi oma päeva juurde) otsustasime minna lähimale sillale, et sealt nautida kauneid vaateid, kuidas loojuv päike jõe üle kuldab ning lõpuks horisondi taha vajub. Enne sillani jõudmist tuli ületada kohalik kiirtee (vaata videot). Saime sealt üle ning patsutasime ise värisevatel jalgadel seistes omale tunnustavalt õlale. Kiirtee teisel pool seistes ning silda vaadates oli selge, et jalgsi me sillale ei saa, kuna ainus tee sinna oli seesama kiirtee, mis oli ilma õhuvahedeta täis erinevaid sõidukeid. Olime paindlikud ning tegime kiirelt plaanid ümber - Helena oli just maininud, et tahaks jõekaldal jalutada. Seda pidi ta saama. Hakkasime siis mööda järjest kitsenevaid tänavaid jõe suunas jalutama, kuni mingil hetkel olime omadega täiesti silla all ja pidime külg ees liikuma. Kui majade vahelt lõpuks välja saime, avanes meile pilt lõpututest võsadest ning prügimägedest. Tundub, et valgeid pole sealkandis just palju nähtud, sest kohalikud lapsed seisid rivis ning hõikasid meile, ise elevil, muudkui Hello! Lugesime tripi jõe äärde ja silla peale, vabandust silla alla tehtuks ning liikusime tagasi keskusesse. Ületasime teist korda kiirtee, kuhu oli vahepeal veel autosid lisandunud.
Tänamaks kõiki neid kõrgemaid jõude, mis meid neist teedest üle aitasid, tegime veel peatuse lähimas templis, sõime kodu juures kala ja kartulit ning puuviljavaagnaid ning vajusime veel enne üheksat voodisse.
Olime eile kaardilt avastanud, et Hanois on tegelikult Uniqlo olemas ning seega plaani võtnud hommikul esimese asjana peale hommikusööki sinna suunduda. Tellisime Grabi ning kui poole tunni järel tänavad järjest kitsamaks hakkasid jääma, siis hakkas meil kerge kahtlus tekkima, et me ei pruugi sealt leida harjumuspärast mitmel korrusel olevat kauplust. Kui taksojuht lõpuks suvalise garaažiukse ees kinni pidas, oli selge, et Jaapani rõivabrändi me sealt ei leia. Aga! Selgus, et 10 meetri kaugusel, veel kitsamas tänavas, oli seina peal Uniqlo Hanoi siiski kirjas. Lükkasime ukse ees olevad kiled kahte lehte ning astusime sisse. 2x3 meetri suuruses ruumis, seinast seinani täis riidevirnasid palus tütarlaps meil oma peene mistra peal plätud jalast võtta. Kahe ja poole minutiga oli meil sortiment üle vaadatud ning tellisime takso, et minna linna kalleimasse kaubamajja pettumusest üle saama. Kuna olime kuuekorruselises kaubamajas, täis brände nagu Louis Vuitton, Carters, Armani jmt. ainsad kliendid, siis saime ka erilise tähelepanu osaliseks. Tulime hotelli, et pealelõunaseks food touriks välja puhata.
Kell pool kolm, nagu kokku lepitud, ootas meid Vietnami noormees retseptsioonis. Soovis kohe alustada meile Pho Bo tutvustamist ja kui ma ütlesin, et meil oli taimetoit teemaks, siis pakkus välja, et sõidame kuhugi keskusest välja taimetoidu restorani. Kuna mulle see eriti tuurina ei tundunud, panin veto peale ja ütlesin, et vaatame siiski meie Prantsuse kvartalis ringi. Alustasime seega ikkagi supist ning kuigi mina soovisin ilma lihata ja Helena lihtsalt väikest, saime mõlemad taas umbes liitrised kausitäied. Igal juhul oli supp hea ning kuna see oli meil ka kohe hotelli vastas, on mul plaan sinna uuesti minna. Kuna järgmist traditsioonilist Vietnami asja nagu munakohv polnud meile vaja tutvustada, sest sellega olime ise tutvust teinud, siis pakkus ta välja kookoskohvi. Magus kohv, serveeritud rohkel jäisel kookosvahul. Peale seda olid tal ideed otsas, sest Vietnami köök olla väga lihapõhine. Uurisin siis pannkookide kohta. Neid tehtavat krevettidega (Helena ei söö mereande). Pakkus traditsioonilise saia välja, aga neid kukleid on meil hommikusöögibuffees niigi. Uurisime magustoitude kohta. Selgus et on võimalik süüa puuviljasalatit kondenspiimaga. Proovisime selle ära. Lisaks oli sinna tarretisetükke ning tapiokikuubikuid sisse pandud. Viimasena näitas veel, kust mingeid magusaid saiakesi saab, mida nad siin arusaamatul põhjusel rotideks nimetasid. Malaisia ja Tai rotidest olid need tooted igal juhul valgusaastate kaugusel. Tagasi hotellis, andsime talle 500.000 dongi, mille ta tänuga vastu võttis ning oleks väljagi jalutanud kui ma poleks ise küsinud, et palun, me sooviksime 100.000 tagasi saada. Selgus, et tal pole. Kuna me ei näinud põhjust pooleteise tunni eest rohkem maksta kui nad eeldasid kolme tunni eest saada, siis palusime hotellil raha lahti vahetada.
Peale väikest planeerimist (saime ju ootamatult poolteist tundi oma päeva juurde) otsustasime minna lähimale sillale, et sealt nautida kauneid vaateid, kuidas loojuv päike jõe üle kuldab ning lõpuks horisondi taha vajub. Enne sillani jõudmist tuli ületada kohalik kiirtee (vaata videot). Saime sealt üle ning patsutasime ise värisevatel jalgadel seistes omale tunnustavalt õlale. Kiirtee teisel pool seistes ning silda vaadates oli selge, et jalgsi me sillale ei saa, kuna ainus tee sinna oli seesama kiirtee, mis oli ilma õhuvahedeta täis erinevaid sõidukeid. Olime paindlikud ning tegime kiirelt plaanid ümber - Helena oli just maininud, et tahaks jõekaldal jalutada. Seda pidi ta saama. Hakkasime siis mööda järjest kitsenevaid tänavaid jõe suunas jalutama, kuni mingil hetkel olime omadega täiesti silla all ja pidime külg ees liikuma. Kui majade vahelt lõpuks välja saime, avanes meile pilt lõpututest võsadest ning prügimägedest. Tundub, et valgeid pole sealkandis just palju nähtud, sest kohalikud lapsed seisid rivis ning hõikasid meile, ise elevil, muudkui Hello! Lugesime tripi jõe äärde ja silla peale, vabandust silla alla tehtuks ning liikusime tagasi keskusesse. Ületasime teist korda kiirtee, kuhu oli vahepeal veel autosid lisandunud.
Tänamaks kõiki neid kõrgemaid jõude, mis meid neist teedest üle aitasid, tegime veel peatuse lähimas templis, sõime kodu juures kala ja kartulit ning puuviljavaagnaid ning vajusime veel enne üheksat voodisse.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar