reede, 11. mai 2018

Kui taksojuht hommikul maja ette sõitis

Kes tahab midagi kaunist ja positiivset lugeda, otsib nüüd omale lugemiseks uue blogi :)

Hommikul sattusin sõitma taksojuhiga, kes tõmbas ennast Tallinna linna liikluskorraldamatusest nii käima, et lärmas sel ja paljudel muudel teemadel terve tee. Tal oli kõigi ja kõige kohta nii palju öelda, et ma ei pidanud isegi kuulama, sest mul nagunii vahelerääkimise võimalust polnud. Ma siis selle asemel hoidsin igaks juhuks teel silma peal. Sest noh, keegi pidi ka seda tegema.

Läksin Kristiinesse, et raha välja võtta ning paar asja osta. Selgus, et ma olin omale seadnud sularahalimiidi, mis oli jupp maad väiksem kui summa, mille ma plaanisin välja võtta. Kuna mu internet on nii aeglane, et sealsamas käigu pealt netipanka minek ja limiidi suurendamine oleks nii kaua aega võtnud, et enne oleks homme kätte jõudnud (ja siis juba ka uus päev, mil limiit jälle omadega vaba), siis võtsin pangakontoris järjekorranumbri, nentisin, et reede lõuna ajal oli sinna pool Tallinna kogunenud ning viskasin oma numbri ära. Järelikult ei kuluta nii palju kui plaanis.

Rahva Raamatus olid ükspäev ilusad väiksed ja õhukesed märkmikud. Eeldasin, et ka Apollo on sama edumeelne ning seadsin sammud sinna. Selgus, et pole ikka küll. Apollos oli ports äärmiselt ebasobiva kuju, suuruse ja paksusega märkmikke. Tulin tühjade pihkudega poest välja. Prismas polnud olukord parem, aga vähemalt mingi õhukese klade sealt sain. Siis otsisin vihmakeepi. Siis otsisin kedagi, kes ütleks mulle, kus need vihmakeebid on. Seda teist ei leidnudki, vihmakeebid leidsin kalaleti kõrvalt, kummikuriiulilt.

Eelmine jalgade vahatamine veel värskelt meeles, kus naisterahvas mul põlvelt peaaegu naha maha tõmbas ning siis kompensatsiooniks mul kaenlaalused ära vahatada tahtis, otsustasin seekord, et kasutan žiletti. Mida mul kodus polnud. Prismas selgus nagu ikka, et eestlane on umbes kaks korda ostujõulisem kui sakslane või ameeriklane ning valisin kõige soodsamad otsad. 3 tk 8 euro eest. Kassas selgus, et hinnasildid olid vahepeal oma elu elanud ning ma olin kaasa võtnud neljase paki hinnaga 12.95. Jätsin poodi. Minu pärast võin karvaste jalgadega ka ringi käia, ongi soojem. Ise ma nagunii üle oma päästerõnga jalgu ei näe ja kui kellegi teise ilumeelt häirivad, siis võib mu pangakontot küsida, et žileti jaoks ülekanne teha.

Kommentaare ei ole: