Rassist on rääkinud (vt. Helena kommentaari eilsest postitusest), klienditeeninduskriitik võtab sõna (Gaili, see ekspert). Isegi kõige kriitilisem turist (täpsuse huvides olgu siiski mainitud, et tegemist on konstruktiivse kriitikaga) saab aru, et igal maal omad reeglid. Ja kui Vietnami müüjate veres oleks müügitöö, siis nii neid võtta tulekski. Paraku pole ma kordagi näinud, et nad kohalikule peale lendaks nagu ammu kadunud sugulasele. Turist ei pea isegi tempot aeglustama kui juba kutsutakse gurmeed maitsma ja suveniire ostma. Kui veel seisma ka jääd, siis on kindel värk, üks ettekandjatest tuleb sinu eest menüülehti keerama ja sulle toite ette lugema, teine seisab selja taha, et sa sääri ei saaks teha. Kui millegi hinda küsid, siis kõigepealt uuritakse, et mitut toodet sa osta tahad. No kui palju seelikuid võib üks turist korraga siis osta tahta? Toidupoodi minnes ja näiteks vee hinda küsides ei öelda hinda vaid kõigepealt hüppab müüja püsti, lippab külmkapi juurde, võtab pudeli, kõnnib sellega sinu juurde ja ütleb hinna. Selle asemel, et lihtsalt hind öelda. Vaatamata sellele, et restorani menüüga tutvudes on sinu päralt terve restorani meeskond, kes su eest lehti keerab ja menüüd ette loeb ning maad ja taevad kokku lubab, siis niipea kui oled laua taha istunud, on kõikidel sust täiesti ükskõik. Täna näiteks ootasime friikartuleid ca tunni.
Ühtlasi vajab üks hiljutine, kerge kritiseeriva noodiga postitus siiski selgitust. Nimelt sattusime täna oma majutuse leediga juttu ajama ning selgus, et ta pole siin mitte omanik vaid tegevjuht. Tema hallata on siin kogu check-in-check-out (peale meie on siin hetkel veel üks tuba hõivatud), koristamine (toob meile korra päevas puhtad käterätid ja viib prügi välja) ja noh, midagi oli kindlasti veel, mis mulle ei meenu. Igal juhul elab ta siinsamas kohapeal ja rabab 7 päeva nädalas tööd teha. Kõiki neid nimetatud asju, mis ma just üles lugesin. Tema poeg, see, kes päevad otsa diivanil pikutab, on Henry. 12-aastane, käib kuuendas klassis ning on oma klassi priimus number kaks. Tõuseb hommikuti pool kuus ja läheb linna kooli (ma loodan, et mitte jalgsi).
Täna hommikut, muide, alustasime rannaga. Läksime kohe vara, aga selgus, et tühja randa soovisid peale meie veel mõned unetud nautida. Taevas oli pilves ning tundus, et täna võib lausa vihma saada. Pool tundi hiljem säras päike, mis jäigi särama kuni ta ära loojus. Otsustasime lõuna vahele jätta ning linna minna. Helena oli omale nimelt veel ühe koti tellinud ning selle sai täna kätte. Sõime ööturul rullijäätist ja võtsime takso tagasi hotelli.
Ühtlasi vajab üks hiljutine, kerge kritiseeriva noodiga postitus siiski selgitust. Nimelt sattusime täna oma majutuse leediga juttu ajama ning selgus, et ta pole siin mitte omanik vaid tegevjuht. Tema hallata on siin kogu check-in-check-out (peale meie on siin hetkel veel üks tuba hõivatud), koristamine (toob meile korra päevas puhtad käterätid ja viib prügi välja) ja noh, midagi oli kindlasti veel, mis mulle ei meenu. Igal juhul elab ta siinsamas kohapeal ja rabab 7 päeva nädalas tööd teha. Kõiki neid nimetatud asju, mis ma just üles lugesin. Tema poeg, see, kes päevad otsa diivanil pikutab, on Henry. 12-aastane, käib kuuendas klassis ning on oma klassi priimus number kaks. Tõuseb hommikuti pool kuus ja läheb linna kooli (ma loodan, et mitte jalgsi).
Täna hommikut, muide, alustasime rannaga. Läksime kohe vara, aga selgus, et tühja randa soovisid peale meie veel mõned unetud nautida. Taevas oli pilves ning tundus, et täna võib lausa vihma saada. Pool tundi hiljem säras päike, mis jäigi särama kuni ta ära loojus. Otsustasime lõuna vahele jätta ning linna minna. Helena oli omale nimelt veel ühe koti tellinud ning selle sai täna kätte. Sõime ööturul rullijäätist ja võtsime takso tagasi hotelli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar