Et mitte hommikusööki maha magada, panime omale äratuse ning kihutasime otse voodist restorani. Olles viimased külastajad enne sulgemist, tähendas ka eilsest väiksemat puuviljavalikut. Homme üritame paremini, sest väike puuviljavalik ei tee mind õnnelikuks. Andsime väljaminnes receptionile teada, et meie vannitoas on väike äravooluprobleem. Selle peale vabandati põhjalikult ja lubati probleemi põhjustesse süveneda. Kui me hiljem tagasi tulime, siis oli terve naiskond vastas veelkord vabandamas ebameeldivuste pärast. Kinnitasid, et viga on kõrvaldatud, nad annavad selle ebameeldiva öö eest meile 10 dollarit hinnast alla ning juhul kui on endiselt mingi jama, siis nad vabandavad küll väga, aga on sunnitud meid vabanduste saatel teise tuppa kolima. Lootsime, et rohkem ebameeldivusi vannitoas ette ei tule.
Tänahommikune esimene külastus viis meid Hanoi suurimale kinnisele turule. Veerand tunniga olime ennast kõikvõimalikest riiulivahedest läbi surunud ning tormasime õhupuuduses majast välja, ainult selleks, et saada aru, et ega õues ka suurt rohkem õhku selle 38 kraadiga polnud. Kuna eile olime natuke brainstorminud ja terve rea asju omale kirja saanud, mida teha, siis liikusime järgmise plaani juurde, milleks oli Vietnami munakohv. Kunagi kui piimaga siin sõja ajal kitsas käes oli, siis keegi tuli selle peale, et kasutada piima asemel munakollast. Ta tegi koogelmoogeli, segas selle kohvi ja magusa kondenspiimaga ning uus hitt oli sündinud. Ning ka praegu, aastaid hiljem - kui sa pole munakohvi joonud, siis sa pole Hanois käinud. Istusime kohvikusse ning tellisime nimetatud kohvid, mida erinevates annaalides on kirjeldatud ka kui vedelat tiramisud. Ilmselt polnud nad kunagi tiramisud söönud. Tassi põhjas oli kuum must kohv, peal soe kleepuv koogelmoogel, millest see kohv eriti läbi ei tahtnud tulla.
Jalutasime vanglasse ehitatud muuseumisse, kus omal ajal hoidsid prantslased vietnamlasi vangis ning piinasid neid armutult ning hiljem hoidsid vietnamlased seal ameeriklasi vangis. Ameeriklaste piinamisest juttu polnud. Mulle Patarei vangla on nagu põnevam.
Tegime pealelõunase siesta, et siis minna uuele ringile. Kuna me polnud söögiga siiani väga rahul olnud, siis seekord tegime ka eeltööd ning valisime välja ühe orgaanilise taimetoidu restorani. Seadsime sammud sinna, et tee peal veel homse tuuri osas maad kuulata ning midagi ära broneerida. Saime aru, et tuurile ei lähe. Kõik pakutav sisaldas päev otsa bussisõitu paari peatusega vaatamaks mõnda tee äärde jäävat maja. Tegime siis plaanid ümber ja otsustasime Free Local Food Touri kasuks. Bronnisime online kohe ära ning saime kinnituskirju, milles öeldi, et kui me tuuriga rahule jääme, siis nad eeldavad, et annetame kumbki sümboolse summa 9 dollari näol.
Vaatasime, et meie piirkonnas on üks ilus katuseterrass ning läksime sinna vaateid nautima.
Terve päeva nägime, kuidas kohalikud väiksed gaasipõletid tänavale olid vedanud ning sinna võltsraha loopisid. Õhtuks olid nimetatud põletid asendunud kõnniteedel tehtavate lõketega, kuhu endiselt võltsraha loobiti. Tegemist polnud siiski kodanikuinitsiatiiviga võltsraha leviku tõkestamiseks, vaid väidetavalt tehakse seda iga kuu mingi teatud kuuseisu ajal, et tegevus tooks majja õnne, jõukuse ja kõik muu hea. Tegime loojangu ajal veel ringi ümber järve ning siirdusime hotelli. All tütarlaps vabandas veel korra kõikide vannitoaga seonduvate ebamugavuste põhjustamise eest. Jõudsime tuppa ning veel enne kui duši alla saime, selgus, et probleem on endiselt päevakorras. Kõndisin alla ning väga viisakalt andsin teada, et nad ei olnud ülesannete kõrgusel ning kanalisatsiooniga on endiselt jama majas. Tütarlaps vabandas uuesti ning asus tegudele. Selgus, et neil on olenas sobiv vaba tuba ning rohkete vabanduste saatel uuris, kas me oleksime valmis kolima teise tuppa. Mida me siis olime. Ta küsis, et kas me oleksime nõus praeguses toas oma asjad kokku pakkima. Seda olime ka. Ma jäin korra ootele, sest kujutasin ette, et ma nüüd selle peale saan omale võtme pihku, et viige asjad uude tuppa, aga ei miskit. Läksime siis pakkima. Toas helises telefon ning retseptsioon uuris, kas me oleksime nõus minema alla retseptsiooni kui meil asjad pakitud. Vedasime oma kotid selga ning kõndisime korruse allapoole. Taas kujutasin omale ette, et saame võtmed pihku, aga meil paluti diivanitel istet võtta, vabandati, selgitati, et vahest võib selline asi juhtuda, eriti peale suuremat vihma ning neil pole sellisel juhul muud varianti, kui kallid külalised teise tuppa paigutada. Kinnitasime neile, et nad ei pea muretsema ja see jama pole nende süü. Igal juhul lükati letti üks pisem noormees, kes siis meie suured seljakotid ühe selga, teise kõhu peale rabas ning meid lifti juhatas. Millega me kolmandale korrusele sõitsime. Korrus kõrgemale kui enne. Kanalisatsioon tundus korras olevat.
Kell 10 otsustasime, et meil on nüüd kohe värsket mahla vaja ning läksime ümber nurga kohvikusse, kus selgus, et omanik ei räägi mitte ühtegi sõna inglise keelt. Isegi mitte toitlustuses levinud väljendeid nagu suhkur ja piim.
Tänahommikune esimene külastus viis meid Hanoi suurimale kinnisele turule. Veerand tunniga olime ennast kõikvõimalikest riiulivahedest läbi surunud ning tormasime õhupuuduses majast välja, ainult selleks, et saada aru, et ega õues ka suurt rohkem õhku selle 38 kraadiga polnud. Kuna eile olime natuke brainstorminud ja terve rea asju omale kirja saanud, mida teha, siis liikusime järgmise plaani juurde, milleks oli Vietnami munakohv. Kunagi kui piimaga siin sõja ajal kitsas käes oli, siis keegi tuli selle peale, et kasutada piima asemel munakollast. Ta tegi koogelmoogeli, segas selle kohvi ja magusa kondenspiimaga ning uus hitt oli sündinud. Ning ka praegu, aastaid hiljem - kui sa pole munakohvi joonud, siis sa pole Hanois käinud. Istusime kohvikusse ning tellisime nimetatud kohvid, mida erinevates annaalides on kirjeldatud ka kui vedelat tiramisud. Ilmselt polnud nad kunagi tiramisud söönud. Tassi põhjas oli kuum must kohv, peal soe kleepuv koogelmoogel, millest see kohv eriti läbi ei tahtnud tulla.
Jalutasime vanglasse ehitatud muuseumisse, kus omal ajal hoidsid prantslased vietnamlasi vangis ning piinasid neid armutult ning hiljem hoidsid vietnamlased seal ameeriklasi vangis. Ameeriklaste piinamisest juttu polnud. Mulle Patarei vangla on nagu põnevam.
Tegime pealelõunase siesta, et siis minna uuele ringile. Kuna me polnud söögiga siiani väga rahul olnud, siis seekord tegime ka eeltööd ning valisime välja ühe orgaanilise taimetoidu restorani. Seadsime sammud sinna, et tee peal veel homse tuuri osas maad kuulata ning midagi ära broneerida. Saime aru, et tuurile ei lähe. Kõik pakutav sisaldas päev otsa bussisõitu paari peatusega vaatamaks mõnda tee äärde jäävat maja. Tegime siis plaanid ümber ja otsustasime Free Local Food Touri kasuks. Bronnisime online kohe ära ning saime kinnituskirju, milles öeldi, et kui me tuuriga rahule jääme, siis nad eeldavad, et annetame kumbki sümboolse summa 9 dollari näol.
Vaatasime, et meie piirkonnas on üks ilus katuseterrass ning läksime sinna vaateid nautima.
Terve päeva nägime, kuidas kohalikud väiksed gaasipõletid tänavale olid vedanud ning sinna võltsraha loopisid. Õhtuks olid nimetatud põletid asendunud kõnniteedel tehtavate lõketega, kuhu endiselt võltsraha loobiti. Tegemist polnud siiski kodanikuinitsiatiiviga võltsraha leviku tõkestamiseks, vaid väidetavalt tehakse seda iga kuu mingi teatud kuuseisu ajal, et tegevus tooks majja õnne, jõukuse ja kõik muu hea. Tegime loojangu ajal veel ringi ümber järve ning siirdusime hotelli. All tütarlaps vabandas veel korra kõikide vannitoaga seonduvate ebamugavuste põhjustamise eest. Jõudsime tuppa ning veel enne kui duši alla saime, selgus, et probleem on endiselt päevakorras. Kõndisin alla ning väga viisakalt andsin teada, et nad ei olnud ülesannete kõrgusel ning kanalisatsiooniga on endiselt jama majas. Tütarlaps vabandas uuesti ning asus tegudele. Selgus, et neil on olenas sobiv vaba tuba ning rohkete vabanduste saatel uuris, kas me oleksime valmis kolima teise tuppa. Mida me siis olime. Ta küsis, et kas me oleksime nõus praeguses toas oma asjad kokku pakkima. Seda olime ka. Ma jäin korra ootele, sest kujutasin ette, et ma nüüd selle peale saan omale võtme pihku, et viige asjad uude tuppa, aga ei miskit. Läksime siis pakkima. Toas helises telefon ning retseptsioon uuris, kas me oleksime nõus minema alla retseptsiooni kui meil asjad pakitud. Vedasime oma kotid selga ning kõndisime korruse allapoole. Taas kujutasin omale ette, et saame võtmed pihku, aga meil paluti diivanitel istet võtta, vabandati, selgitati, et vahest võib selline asi juhtuda, eriti peale suuremat vihma ning neil pole sellisel juhul muud varianti, kui kallid külalised teise tuppa paigutada. Kinnitasime neile, et nad ei pea muretsema ja see jama pole nende süü. Igal juhul lükati letti üks pisem noormees, kes siis meie suured seljakotid ühe selga, teise kõhu peale rabas ning meid lifti juhatas. Millega me kolmandale korrusele sõitsime. Korrus kõrgemale kui enne. Kanalisatsioon tundus korras olevat.
Kell 10 otsustasime, et meil on nüüd kohe värsket mahla vaja ning läksime ümber nurga kohvikusse, kus selgus, et omanik ei räägi mitte ühtegi sõna inglise keelt. Isegi mitte toitlustuses levinud väljendeid nagu suhkur ja piim.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar