Hommikul ärkasime enne kukke, koitu ja väikseid vietnamlasi, et jõuaks hommikusöögi ära süüa ning lennujaama minna. Tavapärane suur taldrikutäis puuvilju, friteeritud saiakesed, jogurt, müstli, värske mahl ja kohv. Pakkisime asjad ära ning läksime alla välja tšekkima. Noormees printis arve välja ning seletas, mis iga rea peal kirjas on, näiteks üks minibaarist ärajoodud pudelivesi ja siis kümnedollariline allahindlus kanalisatsioonijama eest. Selle rea juures ta ka vabandas kõikide meile osaks saanud ebameeldivuste eest vannitoaga seoses.
Sõit lennujaama oli elamustevaene, nagu ka lend ise. Välja arvatud minu kõrval istuv naisterahvas, kes tuli pardale ning selle asemel, et vahekäiku seisma jääda ning märku anda, et tahab oma aknaalusele kohale, mulle selja tagant peaaegu sülle pressis ning näpuga etteheitvalt oma kohale näitas, kuhu ta siis ilmselgelt saada soovis. Palusin tal mu sülest ära ronida, et ma saaksin püsti tõusta ja ta mööda lasta. Ülejäänud lennu aja oli tema abikaasa paljas jalg minu istme all.
Hotellis avastasime, et väike vietnamlane oli meile rongipiletite asemel bussipiletid müünud. Kuna me bussiga ei tahtnud minna, sest elu on näidanud, et siinkandis väljub kella üheksane buss mitte enne kella kolme päeval ja teeb 100-km otsa peal kaks pikemat toidupeatust, siis seadsime sammud ikkagi esimesse reisibüroosse, et rongipiletid saada. Noormees surus meid toolidele, valas kummalegi klaasi sooja vett ning kuulnud, mis meie huvi on, kukkus paberile kaarti ja raudteed joonistama. Veetis siis kümmekond minutit online, et välja selgitada piletihind. Senikaua vaatasime ringi, et mitte lihtsalt selle joonistamise peale kogu aeg kõva häälega naerda ning avastasime, et Hoi Ani on võimalik võtta ka road trip. Noormees sai rongihinna kätte, kuid selle aja peale oli meie huvi juba teise suunda liikunud ning ta pidi jälle paberi ja pliiatsi haarama. Soetasime omale lõpuks road tripi ning rääkisime välja ka Hoi Anis otse hotelli ukse ette äraviimise. Vaatab nüüd siis.
Jalutasime veel linna peal (väga ilus) ja tsitadelli juures (väga suur) ning kõndisime hotelli tagasi. Peale väikest puhkepausi olime taas valmis toidukohti ründama ning sõime lähedalasuvas restoranis kevadrulle ja puuvilju. Jalutasime veel lähimale ööturule ning tulime hotelli tagasi.
Sõit lennujaama oli elamustevaene, nagu ka lend ise. Välja arvatud minu kõrval istuv naisterahvas, kes tuli pardale ning selle asemel, et vahekäiku seisma jääda ning märku anda, et tahab oma aknaalusele kohale, mulle selja tagant peaaegu sülle pressis ning näpuga etteheitvalt oma kohale näitas, kuhu ta siis ilmselgelt saada soovis. Palusin tal mu sülest ära ronida, et ma saaksin püsti tõusta ja ta mööda lasta. Ülejäänud lennu aja oli tema abikaasa paljas jalg minu istme all.
Hotellis avastasime, et väike vietnamlane oli meile rongipiletite asemel bussipiletid müünud. Kuna me bussiga ei tahtnud minna, sest elu on näidanud, et siinkandis väljub kella üheksane buss mitte enne kella kolme päeval ja teeb 100-km otsa peal kaks pikemat toidupeatust, siis seadsime sammud ikkagi esimesse reisibüroosse, et rongipiletid saada. Noormees surus meid toolidele, valas kummalegi klaasi sooja vett ning kuulnud, mis meie huvi on, kukkus paberile kaarti ja raudteed joonistama. Veetis siis kümmekond minutit online, et välja selgitada piletihind. Senikaua vaatasime ringi, et mitte lihtsalt selle joonistamise peale kogu aeg kõva häälega naerda ning avastasime, et Hoi Ani on võimalik võtta ka road trip. Noormees sai rongihinna kätte, kuid selle aja peale oli meie huvi juba teise suunda liikunud ning ta pidi jälle paberi ja pliiatsi haarama. Soetasime omale lõpuks road tripi ning rääkisime välja ka Hoi Anis otse hotelli ukse ette äraviimise. Vaatab nüüd siis.
Jalutasime veel linna peal (väga ilus) ja tsitadelli juures (väga suur) ning kõndisime hotelli tagasi. Peale väikest puhkepausi olime taas valmis toidukohti ründama ning sõime lähedalasuvas restoranis kevadrulle ja puuvilju. Jalutasime veel lähimale ööturule ning tulime hotelli tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar