kolmapäev, 23. mai 2018

Good Morning, Vietnam! Nobody knows







Tänaseks oli meil siis (taas) broneeritud daytrip My Son templite juurde. Helena teatas hommikul, et tema ei tule kuhugi, talle on meie hotellitoa vets vahepeal meeldima hakanud ja ta plaanib päeva seal veeta. Vandus veel natuke eilset Proua Kuningannat, kes meile kahtlase kvaliteediga toitu sisse söötis. Igal juhul oli 8:10 Mercedes ukse ees ning hüppasin sisse. Peale minu veel kamp rahvast peale korjatud, viidi meid suurema bussi juurde ja öeldi, et bussivahetus. Ca 15 inimest olid enne meid juba bussis. Läksime sisse, võtsime istet ning sinna me jäime. Kuni umbes poole tunni pärast jõudis kohale ka kolmas mikrobussitäis rahvast. Esimene oli selleks hetkeks siis vast juba tunnikese ootand. Giidid/reisisaatjad tunduvadki siin mingid erilised aktivistid olevat - tänane, Nguyen, teatas, et ta räägib head inglise keelt, suurepärast inglise keelt, paremat kui ameeriklased. Ja andis teada, et ilma rahata pole mett ka. Igal juhul jätkas ta oma lihtsate naljade tegemist ning algul möirgas suurem osa bussi naerda, hiljem jäi neid kaasanaerjaid järjest vähemaks. Selgus, et My Son hääldatakse Meison, mitte nagu "minu poeg" inglise keeles. Üleüldse pidas giid vajalikuks kõike kolm korda üle korrutada, kuidas muidu need nürid turistid asjadest aru saaks. Kui ma olin esimese templi juures umbes 8 korda kuulnud, kui hoolimatu oli sõjas USA armee, pommitades kõik need kaunid templid puruks, liikusin edasi ilma grupita, et ei peaks pikemalt giidi juttu kuulama. Alati polnud kuhugi eralduda, nii, et viimase templi juures kuulsin, kuidas ta rääkis linga kujust, mis seal templis oli olnud (hetkel oli see linga tõstetud templi kõrvale) ja selle kohale või peale paigutatud leedi osast (lady part) ning ise muudkui naeris oma heade naljade peale.

Tripi järgmine etapp oli paadisõit linna koos kosutava einega. Eineks pakuti riisi hautatud kapsa ja ubadega. Möödusime lehmasaarest ja randusime ööturu otsas. Jõin klaasitäie granadillimahla, olles eelnevalt nii inglise kui vietnami keeles öelnud, et ilma suhkruta ja poiss oli selle ka püüdlikult üle korranud ning siis saabus lauda klaasitäis siirupit, osa suhkrut isegi lahustumata klaasipõhjas. Tegin linna peal ringi ja võtsin takso hotelli. Käisime veel silla peal vaatamas, kuidas päike pilve taha kadus ning siis oli plaan tavapärases kohas puuviljasalatit süüa. Ma juba nägin ennast mahlaseid arbuusiviile pistmas. Aga tundub, et madaamil oli edukas päev olnud ja kell kuus õhtul olid tuled ära lastud. Ka üle tee SPA salongis ei paistnud kedagi, kes tahaks tulla meie tellimust  võtma ja puuvilju hakkima. Läksime siis järgmisse kohvikusse ja in no time olid meie ees puuviljataldrikud. Aga mida polnud, olid arbuusiviilud. Oli mangot, ananassi, banaani ja apelsini. Üks magusam kui teine. Küsisin arbuusi kohta ja ettekandja soovitas mul turule minna. Lasin omale suurema osa sellest magusalaksust kaasa pakkida ja tulime tagasi hotelli. Pool kaheksa magasin.

Kommentaare ei ole: