Kuidas on võimalik, et üks riik ei suuda oma hindu ja toitumisalast teavet ja muud ühtlustada ja korda teha? Üheski poes pole ühelgi kaubal, v.a. lahtisel naelahinda (=kilohinda) kirjas. Sellega saab veel hakkama, sest nael nagunii on mingi suht ebamõistlik ühik, kaaludes ca 450 grammi. Kaalule astudes läheb igal juhul pidevalt tuju ära. Aga toitumisalane teave? See, mille järgi ma peaksin aru saama, kui paksuks see mind teeb ja kui kahjulik see mulle muidu on (ehk kui palju seal süsivesikuid ja suhkrut on). Eestis (ja mujal ELis) on ilusti see info 100 grammi kohta kirjas. Hea arvestada, onju? Vedelikel vist 100ml kohta. Kes soovib, võib lisaks ka portsu kohta info lisada. Rõhk sõnal "lisaks" siinkohal. Aga siin? Kõik on portsu kohta, per serving. Ja see ports on kord viil saia, siis kaks viilu leiba, lusikatäis moosi, kaks lusikatäit mandlivõid (32 grammi), kaks lusikatäit šokolaadikreemi (28 grammi), pool tassi purustatud tomateid. Jne. Kuidas nii teadlikku valikut teha saab? Hakkan riiulivahedes kalkulaatoriga ringi käima? Get your crap together!
Tellisin omale kaks paari Sketcherseid, et siis kui kohal, saan proovida ja valida ja teadliku, läbikaalutud otsuse teha. Esimene paar, valged ja nahast, jõudsid kolmapäeval kohale. Hõbedase randiga. No väga ilusad, eksole. Kõrge tallaga ka, sain kohe palju avarama maailmapildi. Siit ülevalt avaneb ikka ilus vaade. Kolmapäeval pidid hallid, sellised, mis sobivad matkamiseks, kohale jõudma. Ei jõudnud. Selle ebameeldivuse kompenseerimiseks pakkus Amazon mulle viiekat ja lubas, et hiljemalt laupäeva õhtuks on kohal. Jõudsid siiski juba täna. Sobisid kui valatult ja on juba õues käinud ja puha. Ja nüüd siis dilemma. Ilmselgelt need hallid tagasi ei lähe, aga ma pole ka päris kindel, et valged peaksid tagasi minema. Sest, noh me oleme siin paar päeva bondinud ja nad ikka meeldivad mulle ja mille muuga ma ikka oma Tommy Hilfigeri kleiti kannan? Küsisin Scottilt ka nõu. Ta arvas esiteks, et tema omale üleüldse valgeid nahast tenniseid ei ostaks. Noh, ma tema jalas neid omale ette ei kujutaks ka. Ja siis täna ütles, et need näevad nagu medõdede jalatsid välja. Ja nüüd, iga kord kui ma oma ägedaid, sinna Tommy Hilfigeri kleidi juurde kui valatult sobivaid tenkusid vaatan, tuleb pilt silme ette, kuidas õed valgete tenniste sahinal mööda haiglakoridore kihutavad. Vähemalt ei ole dilemmat enam.
Eile käisime Reece Whiterspooni uut filmi vaatamas. Täiesti hea meelelahutus oli ja peaaegu saime üle sellest Bardemi traumast. Tulles tagasi siinsete numbrite ja ühikute juurde, siis mul oli kogunenud suurem ports münte. Kuna ma ei suuda neis lihtsalt orienteeruda, pistan tagasisaadud mündid alati kotti ja tõstan kodus öökapi peale. Sest selle asemel, et müntidele normaalsed vääringud peale kirjutada, nagu näiteks 1 sent, 5 senti, 10 senti, 25 senti ja 50 senti, on neil siin 1 cent, 5 cents, dime, quarter ja half dollar. Viimased kolm siis vastavalt 10-, 25- ja 50-sendised. Lisaks vist öeldakse 1- ja 5-sendiste kohta pennid ja ülejäänu kohta coins. Või no midagi sinnakanti. Igal juhul ei mahtunud see virn mul enam öökapile ära ja sorteerisin sealt 3.50 eest münte kokku (ühestest kuni quarteriteni). Kinopiletid pidid 13.50 kokku minema ja küsisin enne veel Scoti käest, et kas siin riigis on aktsepteeritav maksta 10 dollarit kupüürides ja 3.50 müntides. Selgus, et mingit probleemi pole. Seni polnudki, kuni ta sai aru, et ma lisaks "müntidele" maksin ka pennidega. See olevat kassapidajale räige ülekohus. Et noh, kui järjekord taga näiteks (olime ainsad inimesed terves suures ruumis peale kassapidaja), siis võtab see lugemine meeletu aja ja üleüldse on see nõme. Ehk et poes mulle punaseid münte tagasi anda on aktsepteeritav, aga mul poes nendega maksta mitte? Noh, paar olevat ju ok, aga mitte a la 20 sendi eest punaseid (see on siis üheseid ja viieseid, eksole). Ma ei hakanud mainimagi, et üheseid oli 15 ja viieseid vist 20 eest.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar