Laupäeval läksime nädalavahetuseks road tripile. Üles Great Lake äärde. Kuna alanud on saagikoristushooaeg, siis olid teeääred täis kõrvitsalaatasid ja maisimüüjaid. Lisaks olid ka põllud kombainide poolt vallutatud. Kui autost välja astusid, lõhnas kõik õlgede ja heina järele. Olime kaardil paar kohta paika pannud, kus tee peal võiks peatuse teha ning esimene neist oli Whites Beach. Kõlas nagu valgemast valge liivaga liivarand. Selgus, et kahe maja vahel oli ca 10 meetrit pruuni liiva-kruusaseguga räpast randa. Läksime järgmisse märgitud kohta - Point Lookout. Kaardil selline terava otsaga poolsaar, kust, ma kujutasin ette avaneb hingemattev vaade. Kindlasti avanebki. Neile elanikele, kelle majad seal järve ääres olid ning ligipääsu randa takistasid. Sest eraomand on puutumatu ja ulatub siin kuni veepiirini. Võimalik, et ka sealt edasi. Ja kuigi ma üritasin veenda, et turist ei pea teadma, et siin see igati mõistlik viis meetrit igaüheõigust ei kehti, siis seadusekuulekas ameeriklane ei tahtnud sellest kuuldagi. Piilusime seega järve sealt, kust natuke paistis ning liikusime edasi Tawas Citysse. Seal polnud õnneks keegi oma residentsi rannaliivale püstitanud ning saime rahulikult rannas ja muulil jalutada. Napilt enne päikeseloojangut jõudsime ka hotelli. Mul oli plaan hotelli rannas vaadata, kuidas punane päike järve vajub ja taevas ning järv kaunilt oranžiks värvuvad, aga selgus, et sellise ootusega pole mõistlik minna randa, mis avaneb itta. Igal juhul vaatasime ära selle kergelt roosaka kuma ning jäime rahule. Läksime kohalikku pubisse sööma. Menüü pakkus lahkelt sandwiche ja burkse ja kõike friteeritut. Mainisin, et salatit ei paista, mille peale Scott menüüs olevale toidule viitas: roheline salatisegu peekoni ja kastmega. Üldiselt ei pidanud ma midagi sellist just silmas. Ruumis ringi vaadates selgus, et olime vaieldamatult kõige kõhnemad einestajad. Isegi kui meie kaal kokku liita, oleks see väiksem kui järgmise oma.
Pühapäeva hommikul vaatasin kella seitsme paiku aknast välja ja nägin, et oleks õige aeg randa tormata, et päikesetõusust osa saada. Ütleme nii, et see plaan jäi teostamata. Võtsime suuna läände ning jalutasime väiksemate ja suuremate järvede vahel, käisime allikate ääres ning erinevatel vaateplatvormidel.
Suvel sattusime rannas käies mingisse väikelinna ja ma nägin tee ääres arooniapõõsast. Näitasin Scottile ka, et ooo, siin on arooniaid. Enne veel kui ma oleksin isegi mõelda jõudnud käe sirutamisele, ütles Scott, et ma ennast tundmatute marjadega mürgitama ei hakkaks. Kuna ma tänava äärest nagunii neid süüa ega korjata ei plaaninud, siis sinna nad jäid. Laupäeval hakkasime autot ringi keerama, et suurele kõrvitsalaadale sisse pöörata. Ja sealsamas, platsi ääres, kus Scott autot ringi keeras, kasvas pihlakas. Enne kui Scott midagi öelda jõudis (loe: keelata) olin ma autost väljas ja toppisin kobaraid kotti. Igal juhul soovis Scott, et ma Gerlile teada annaksin, et see pihlakate korjamine ja hiljem ka tarbimine oli ainult minu enda idee. Noh, et kui ma ennast taas tundmatute marjadega ära mürgitada plaanin, siis teda keegi ei süüdistaks. Muide, kui kedagi huvitab, siis aroonia inglisekeelne nimetus on "chokeberry" ehk lämbumismari (kuna tekitab süües suus kuiva tunde).
Terve nädalavahetuse olid uued hallid, roosade rantidega Sketchersid mu lahutamatud kaaslased. Korra randa minnes panin siiski ka oma vanad punased Converse'i tenkud jalga ning sain aru, et alanud on täiesti uus ajastu. Ükskõik kui ägedad Converse'id ka välja ei näeks (ja nad näevad ägedad välja! lisaks on mul neid juba aastaid vähemalt 3-4 erinevat paari korraga olnud), siis Sketchersite mugava, pehme, mäluvahuga talla vastu nad kuidagi ei saa. Ma olen väga tänulik Converse All Starsile kõikide nende koosveedetud aastate eest, aga nüüd panin Sketchersiga leivad ühte kappi.
Toitudest ka, sest ilmselgelt saavad söögid siin blogis liialt vähe tähelepanu. Reedel tegi Scott oma kuulsat Mac'n'cheesi. Panime ühe sooja ja sulava juustuga pool vormitäit nahka.
Ja et jätkata samas liinis, siis laupäevahommikul tegin oma first ever ameerika vahvleid. Teate ju küll, neid pakse, seest niiskeid, pealt krõbedaid. Mida süüakse või ja vahtrasiirupiga ja soovi korral cheddari ja peekoniga. Kui esimene pannitäis välja arvata, sest see läks aia taha (mis oli vahvliraudade, mitte minu süü!), siis tulid überhead välja.
PS. Kui peale minu on veel neid, kes ei tea, kuidas rooskapsas kasvab, siis näeb seda soovi korral pildilt, kus Scott nimetatud vart käes hoiab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar