M-22 olevat üks visuaalselt nauditavamaid sügisesi teid Michiganis. Kui ma ei eksi, siis isegi kõige maalilisemaks hääletatud. Läks seega listi. Internet soovitas peatuspunkte ja jättis mulje, et tegemist on nii paaritunnise road tripiga. Konsulteerisin Google Mapsiga ning jätsime nii algusest kui lõpust üht-teist ära, sest meid tundes võime ennast rahulikult esimesse randa lainete loksumist kuulama unustada ja sealt enne veinipudeli tühjakssaamist mitte lahkuda.
Broneeritud motellis oli ka hommikusöök hinnas. Continental, mis siin tähendab - kolm erinevat sorti ülesuhkurdatud maisihelbeid, magusad jogurtid, kohv, piim ja mahlad ning umbes 5-10 sorti saiu, sõõrikuid, muffineid jmt küpsetisi. Ja õunu. Kõike seda sai nautida plastlusikate ja vahtplastkausside saatel.
Alustasime Sutton Bayst ning kui olime suht edutult läbinud kajaka- ja hanes*tase muruplatsi (ma vähemalt arvan, et see oli muru, sest välja see ei paistnud hunnikute alt), veetsime pooltunni rannas enne kui edasi Leelandisse suundusime. Seal on kuulus ajalooline Fishtown vanade kalurimajade ja ägedate pisikeste söögikohtade ja poodidega. Jalutasime ringi, ostsime saia, juustu, valget suitsukala ja viina ning läksime järgmisse looduskaunisse kohta, et seal nimetatud kraamiga miinus viin, eine liival võtta. Taaskord trehvas selline kaunivõitu liivarand, lained vaikselt taustal loksumas.
Eriliselt maalilisena oli M-22 juures välja toodud Pierce Scenic Road, ca 15 km pikk ning nii maaliline, et sellel sõitmise eest tuli 15 dollarit maksta. Oleksime muidugi võinud ka kella viieni oodata ning siis tasuta sisse saada, aga kuna kell oli alles kolm, siis ei tundunud see mõistlik. Ilmselt peale kella viit see enam nii maaliline pole ka. Või siis ei taheta personalile õhtuse tööaja eest lisatasu maksta. Nimetatud kurvilisel, aga nagu mainitud, maalilisel teel on esimesena katusega sild (vaata pilti). Järgmisena tulid järvevaated ja liivaluited. Tegime luidetes ka ca tunnise jalutuskäigu ning arutasime teemat, et kas ikka tasub kuskil luidetes ka ilma etteantud rajata üles ronima hakata. Scott oli ronimise poolt, mina olin selle poolt, et võtan pudeli veini ja klaasi ning ootan teda all või üleval (olenevalt, kus ta alustada ja lõpetada plaanib). Igal juhul jäi see plaan ootele. Avastasin tee äärest suurema pohlavälja. Scott oli täiesti veendunud, et taaskord, nagu ka arooniate ja pihlakate puhul, on tegemist äärmiselt mürgiste marjadega ja ma peaksin nad pigem rahule jätma. Kuna nad pohlade moodi ei maitsenud, siis konsulteerisin infovoldikuga ning sain teada, et tegemist on bearberryde ehk "karumarjade" ehk hariliku leesikaga (pohlasarnane puhmastaim). Eriti maitsevat karudele, sellest ka nimetus. Mulle ei maitsenud, seega jätsin karudele. Trehvasime veel kadakamarju, aga ma kodurahu huvides jätsin söömata.
Järgmiste luidete otsast, kuhu ronisime, avanesid taas imelised vaated järvele ja luidetele, aga olid samas rohkem rahvastatud kui eelmisel õhtul, kus peale meie oli veel kolm inimest.
Kuna meil oli õhtuks laud kinni pandud Trattoria Stellasse, võtsime peale luiteid suuna motelli, et õigeks ajaks sööma jõuda. Scott polnud rohkem täpsustanud kui, et seal on kõige parem toit ever ja ma ei küsinud ka, mis restoga tegemist. Sinna tenkudes ja teksades kohale jõudes, selgus, et see oleks olnud sobiv koht mu Tommy Hilfigeri kleidi seltskonnadebüüdiks. Trattoria Stella asub endise (vaimu?)haigla keldrikorrusel ning ka ülejäänud hoone on enda alla võtnud erinevad ärid ning kallima otsa korterid. Sõime kaheksajalga tomatikastmes (imehea), friteeritud köögivilju (maitsesid nagu friteeritud köögiviljad), üks meist ka veisecarpacciot, pearoaks ricottaravioole tomatikastmes (eriti maitsev oli taaskord tomatikaste), rukolasalatit (imelised virsikud) ja kammkarpe kukeseentega (ülihead). Kuna Scotile tundus, et talle mahuks veel ka kook, siis ta sõi peale ka šokolaadikoogi. Mulle paraku panna cotta ei mahtunud, seega piirdusin espressoga. Palju ei puudunud, et üks meist (mitte mina) oleks tulnud restoranist koju veeretada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar