Scottil oli juubel. Üleslaulmise jätsin vahele. Lisaks oli tal juba teist aastat järjest suurepärane võimalus veeta terve oma sünnipäev autoroolis. Eelmisel aastal sõitsime Lissabonist Algarve'i.
Kui ma tööpäeva lõpetasin, võtsime suuna kodu poole, plaaniga tee peal süüa ja veel kahte ilusat vaadet vaadata. Mõlemad nimetatud vaated avanesid mäe otsast Jordani jõe suunas ning olid kaetud valgusfoori spektriga (vaata pilte). Jõge ei paistnud, küll aga oli kuulda. Ühes parklas oli taas sama ilge hais, mida ma ka varem siin-seal vahest tundnud olin. Selgus, et skunk on parklat läbinud. Ma nüüd loodan, et see, kes siin meie aias vahest jalutab, hakkab igaks juhuks edaspidi ringiga ümber aia käima.
Tegime teeäärses dineris peatuse, et kerge pealelõunane hommikusöök võtta. Tellisin omleti köögiviljadega. Esimene küsimus oli, et mis kujul ma kartuleid tahan - kas hash browns (riivitud kartulikotletid) või mingil muul kujul. Jäin hash browns juurde. Siis, kuidas ma oma röstsaia soovin - samal ajal kui ta variante üles luges (röstsai, bisquit kastmega või pannkoogid) jõudsin ma juba öelda, et ma saia ei tahagi ja siis enne kui ma jõudsin reageerida, et pannkooki ikka tahaks, jõudis Scott juba öelda, et ettekandja võib need bisquitid kastmega tuua. Vähemalt jäi mul see nisu tarbimata :) Ma ei oska neid bisquite kuidagi tõlkida. See tähendab, et ma oskan sõna küll ära tõlkida, aga mitte edasi anda seda, misasjad need on. Natuke nagu piki poolekslõigatud kuklid. Ja serveeritakse vorstikastmega ülevalatult. Noh umbes nagu sai hakklihakastmega (sest see kastmesse hakitud vorst meenutab pigem hakkliha). Absoluutselt mõistetamatu ning ebamaitsev toit.
Eelviimane peatus oli teeäärse köögiviljaleti ääres, kust saime ülisuure ja erakordselt maitsva lillkapsa. Seni kuni Scott tankis, arutasin mina lillkapsamüüjaga, et "Näe kui kahju, et Michigan (ülikool siis) kaotas" - "Jah, tead, aga ma olen Euroopast, mul on siin natuke teine seisukoht..." Ta nõustus, et minu lähenemine on palju positiivsem. Kiitis mu kella ka (vaata pilte).
Paar tundi enne kojujõudmist oli tee peal veel üks ülikoolilinn, Mt Pleasant ehk Meeldiv Mägi, kus tegime lihtsalt pooletunnise jalasirutamispeatuse. Istusime pargis, sest ringikõndimiseks oli lihtsalt liiga palav.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar