Hommikul sadas. Et mitte oma uusi Sketcherseid märjaks teha, panin jalga punased Converse'i tenkud, millega oli tunne nagu kõnniks paljajalu. See puuduv mäluvaht andis ikka tunda. Ausalt, Sketchers ei maksa mulle selle reklaami eest sentigi. Kuigi tekib küsimus, et miks ei maksa. Selga sooja karvase voodriga dressikas ja lisaks kilekas. Et ikka hea soe ja kuiv oleks. Otsustasime enne Traverse Cityst lahkumist seal nimelt veel väikese ringkäigu teha. Umbes tunni aja pärast sai see seenekas läbi ning päike tuli välja ja tassisin siis kogu oma ilmakindlat varustust kaenlas.
Kuna mina olin oma hommikuse suhkrulaksu maisihelveste näol kätte saanud, siis suutsin kohvikus kõikidest nendest marja- ja puuviljapirukatest mööda vaadata ning võtsin ainult ukse kõrvalt korvist tasuta õuna. Selgus nimelt, et tegemist on õunapäevaga ning erinevad ärid olid välja pannud korve kohalike õuntega. Etteruttavalt olgu öeldud, et see ei jäänud mu viimaseks tasuta õunaks, millega ma nimetatud päeva tähistasin. Igal juhul oli see metsamarjapirukas (vaata pilti), mille Scott võttis, väga maitsev. Nagu ka pizzalõik, mille ta järgmisest kohast ostis, kus mul samuti veel kõht tühi polnud ning ka need sõõrikud, mida ma ei tahtnud, maitsesid hästi.
Käisime poolsaare tipus olevas tuletornis ning vaatasime tee peal taas järve nii palju kui majade vahelt paistis. Tagasiteel tegime peatuse ühes viinamarjaistanduses, aga jätsime veini maitsmata. Teel Petoskeysse, kus meil majutus oli kinni pandud, jäi Charlevoix. Väga armas väike linn. Aga kõik poed ja söögikohad olid laupäeva pealelõunal kinni. Jätsime ühe menüüst meelde, et teeksime ise kodus mõni laupäev napsuseid rüütleid - öö läbi šampuse-piima-munasegus leotatud praesaiu. Ma pole ainult kindel, et see öö läbi leotamine midagi rohkemat annaks kui paar minutit leotamist. Ja isegi kui peaksime nende tegemiseks 30-dollarilise šampuse ostma, mida ma ei näe, et me teeksime, tuleksid saiad odavamad kui seal kohvikus.
Õhtul oli mäng. Toimus, nagu paar postitust eespool märgitud, meie kodustaadionil. Samal ajal kui meie lühikeste käistega päikese käes jalutasime, kallas seal kui oavarrest. Telekast nägime, et me tegelikult midagi ei näinudki. Nii tihe sadu oli. Pealtvaatajate kilekatelt voolas vett maha kui kraanidest. Igal juhul mängisid Michigan (ülikool) ja Michigan (osariik) omavahel ning kuigi mina leidsin, et see on täiesti win-win ja Michigan võidab nagunii, siis Scott seda nii ei näinud. Michigani ülikool sai kaela, mis tähendab, et me ei võitnud. Asja kompenseeris (vähemalt minu jaoks, aga ma polnud tulemusest või selle puudumisest väga löödud nagunii) supermugav voodi hotellis. Järgmisel päeval selgus, et lisaks mugavale madratsile saab sellest ka tugitooli teha, jalaosa üles tõsta, masseerima panna ja võimalik, et veel trikke teha.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar