Järgmine maaliline sügisene maantee olevat M-119, mille visuaalselt nauditav osa algab enam-vähem Petoskeyst ja läheb kuni Ristikülani (Cross Village) välja. Nimetatud maantee sisaldab ka kuulsat puudetunnelit, Tunnel of Trees, kus kahel pool teed kasvavad puud panevad tee kohal oma oksad kokku ning moodustavad kauni tunneli. Mu ootused olid igal juhul kõrged.
Majutus oli meil broneeritud kui full-pansion ehk all meals included ehk kogu toitlustamine hinnas. Mida siis selle eest siin saab? Esimse asjana ohtralt vahtplasti ja plastmassi. Püsieksponaatidena maisihelbeid, magusaid jogurteid, kohvi, piima, mahla, viilukaupa pakendatud juuste, õunakastmeid, erinevate täidistega magusaid pirukaid, küpsetisi. Õhtul on erinevaid suppe (maitsesin ühte, polnud maitsev), hommikuti saab samadest kanistritest mune, vorste, õunu (tükeldatud, keedetud). Lõuna ajal polnud me kunagi läheduses, et oleks saanud gurmeega tutvust teha. Üldiselt piirdusime kohvi ja maisihelvestega. St, et mina piirdusin. Scott piirdus sellega, et peale esimest korda enam kohvikusse ei astunud.
Esimene tee peale jääv küla oli Harbor Springs. Sadamaallikad. Või Sadamakevaded. Jalutasime ringi, üks meist (mitte mina) sõi võikut ning tegime pilte. Sealt on pärit ka see kaunis värviline terrass (vaata pilti). Järgmise vaatamisväärsusena oli kirjas üks farm ja viinamarjaistandus. Keerasime sinna sisse, selgus, et neil oli parajasti kõrvitsafestival. Raha eest oli võimalik heinapallide otsas sõita ja veel mingeid trikke teha, millesse me ei süvenenud. Vaatasime, et üks silt suunab "päikeseloojangu mäele" ning hakkasime astuma. Lootuses jõuda siis nimetatud mäele ning nautida sealt suurepäraseid ning avaraid vaateid ka enne päikeseloojangut. Ütleme nii, et vaateid ei olnud ega tulnud. Istusime autosse ning sõitsime üleshaibitud puudetunnelisse. Selgus, et kuulus tunnel ainult kümnekonnast puust koosnebki (vaata pilti) ning nentisime, et oleme väikestel teedel näinud palju ägedamaid tunneleid.
Edasiliikudes avastasime järve äärest matkaraja, mis viis meid taas ilusatele liivaluidetele. Kuna mu kaart näitas läheduses olevat Great View Hilli vmt, siis otsustasime, et vaatame ka seda. Kohapeal selgus, et hill oli küll, aga great view avanes vaid puudele ning kadakavõsale. Läksime seepeale Good Harti, külasse, mis koosnes kolmest majast (kõik olid poed või kohvikud) ja kus parajasti oli käimas farmers market. Täiendasime oma vahtrasiirupivaru liitrise pudelitäiega ning ostsime vahtrasiirupikomme (vaata pilti). Vahtrasiirupimüüja vaatas mu Michigani (ülikoolitiim siis) särki ja nentis, et väga vapper minust seda täna kanda (loe eilset postitust, kuidas Michigan (ülikool) kaela sai). Tutvustasin talle oma "võit jäi koju nagunii" teooriat.
Ristikülas tuli teha otsus, kas sõita ka kuulsat Mackinac silda vaatama või kihutada tagasi, et jõuda Charlevoix ja Petoskey vahel olevale rattarajale, mis meil eile silma jäi kui visuaalselt väga nauditav. Rattarada võitis (vaata pilti) ning tegime seal ca 8-9km ringi ratastega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar