Go Blue. Grand Rapids.

Mul on täiesti kajastamata eelmise nädala pealelõunane väljasõit Michigani suuruselt teise linna, Grand Rapidsisse. Enne minekut arvas Scott, et tegemist on suuruselt kolmanda linnaga, mille peale ma tundsin huvi, et mis teisel kohal asub. Noh, mulle polnud just jäänud muljet, et siin osariigis üldse väga suuri linnu oleks ning ega ma varem (ajaarvamine siinkohal enne Scotti ja alates Scotist) peale Detroidi midagi ei teadnud ka. Scott küsis selle peale, et a mis esimene on. Ma olin natuke nagu üllatunud, sest ilmselgelt on esikohal ju see ainus linn, mida ma siin üldse teadsin. Scott kahtlustas, et see tühjaksjooksnud linn ei satu isegi esiviisikusse. Konsulteerisime google'iga ning Michigani linnade esiviisik on siin (noh, kui teil ka kellegagi aruteluks läheb):
Detroit (tuntud ka kui mootorilinn) 677,116 elanikku
Grand Rapids (tuntud ka kui mööblilinn) 195,097 elanikku
Warren 135,358 elanikku
Sterling Heights, osariigi turvalisim linn 132,052 elanikku
Ann Arbor, koduks riigi ühele parimale ülikoolile 117,070 elanikku

 

Ühesõnaga, läksime siis Grand Rapidsisse, sest Scottil oli seal appointment. Mina täägisin lihtsalt kaasa, et vahepeal metropoliga tutvuda. Peale esmast ajaloolise mäe ja kaunite puitmajade ülevaatamist tutvusin erinevate tumedanahalistega, kes "Hi Miss" hüüdega minu poole pöördusid ning kellest mitmed ka arvasid, et minu näol on tegemist kõndiva pangaautomaadiga, kust ilma kaardita, ainult küsimise peale pappi saab. Me siinkohal siiski kokkuleppele ei jõudnud.

 

Linn ise on kena (vaata pilte). Kuna Scottil läks planeeritust kauem aega, läksin vahepeal kohvikusse (coffee shop, mitte mingi suvaline deli onju). Seina peal cappuccinod jmt kõik ilusti kirjas. Kuna õues oli lihtsalt kuum, küsisin, kas neil jääkohvi on. Loomulikult, kas tahan, et ta mulle topsi koore jaoks ka ruumi jätaks? See pani küll paar häirekella helisema, aga mitte liiga kõvasti, et tellimusest loobuda. Aga jah, soovisin ka koore jaoks ruumi. Hetk hiljem oli mu ees topsitäis musta kohvi jääkuubikutega. Teenindaja viitas seina suunas, kus ühe laua peal olid suhkrupakid, kooretopsid ja piimapulber. Oh, well.

 

Enne kojutulekut käisime veel Itaalia restoranis, kus tööpäeva õhtule sobivalt oli õnnelik tund ning rida sööke ja jooke ainult viieka eest. Võtsime kaheksajalasalatit, lihapalle (Scott) ning käsitsitehtud pasta kooreses viinakastmes roheliste ubade, krabiliha ja röstitud kapparitega. Kui te pole kunagi röstitud kappareid söönud, siis soovitan. Ülihead. Pole seda tavapärast haput maitset, vaid kergelt soolakas. Ja krõmpsuvad. Igal juhul olime selle erakordselt hea kaheksajalasalati ära söönud kui Scott küsis, et kas ma pilti ei teinudki. No ei teinud jah, kiire oli. Sööma oli vaja hakata. Otsustasime siis, et ajaloo huvides tuleb salat ikkagi jäädvustada ning võtame teise portsu koju kaasa. Scott tellis uue salati, palus selle taldrikul lauda tuua, et ma pildi saaksin teha ning seejärel take away karpi pakkida.