reede, 22. september 2017

Go blue. Kino. Tunne oma kodulinna.
















Plaanisime minna American Assassin filmi kinno vaatama. Kerisin filmikava natuke allapoole ja mainisin nii muuseas, et näe, Javier Bardemil ka uus film väljas. Mille peale Scott tutvustust luges ja treilerit vaatas ja heaks mõtteks pidas hoopis seda vaatama minna. Sest noh, Bardem on natuke nagu kvaliteedimärk ka või nii. Selgus, et täiesti allakäinud kvaliteedimärk. Poole filmi peal vaatasin uste kohal olevaid EXIT kirju ja ei suutnud aru saada, miks ma ikka veel saalis istun. Igal juhul avasime selle traumeeriva kogemuse peale õhtul mõned pudelid.

Paar päeva tagasi ilmus tagahoovi URO - tundmatu jooksev objekt. Minu meelest nägi välja nagu kobras, aga kohevama saba ja väiksemate hammastega. Kuna see kirjeldus mind tuvastamisel ei aidanud, siis täna õnnestus loomast ka pilt teha ning kuigi ma olin täiesti kindel, et selle pokufoto põhjal jääb ta endiselt tuvastamatuks, ütles Scott kohe, et see on ju woodchuck. Ümiseja. Nüüd on siis loomaaeda lisandunud ka ümiseja.

Fotod on sarjast "Tunne oma kodulinna". Tõmbasime nimelt eilse kuumaga ratastega kesklinna ning tegime seal paaritunnise jalutuskäigu. Ja kui on veel keegi, keda ma pole informeerida jõudnud, siis annan teada, et siin on kuumalaine. Paar nädalat tagasi oli nädalajagu nii külm, et istusin õhtuti terrassil fliisiga, kootud tekk jalgade ümber keritud ning sõrmed külmetasid veinipokaali hoides. Sellest nädalast alates on meil üle 30 kraadi sooja ning ilmaportaalid annavad teada, et tundub nagu 34 jmt. Kaks sammu uksest välja ja higi voolab.

Kommentaare ei ole: