Ostsin omale pidžaama. Võib julgelt väita, et esimese nimetatud eseme viimase 28 aasta jooksul. Igal juhul veedan selles nüüd suurema osa oma päevast - hommikul kella seitsmest mõnikord magamaminekuni. Ja hetkel on ilm jälle nii soe, et kui päeval on sellega palav terrassil lõunat süüa, siis õhtul just sobiv veini juua. Sobivad sussid olid juba olemas.
Ühtlasi jätkub "elu nagu Saksamaal" ehk lisaks mündikärudele ja tasulistele kilekottidele Aldis, tähistab kaubandus siin ka Oktoberfesti ning kodupoest on võimalik soetada weisswursti, hapukapsast, Haken-Pschorri õlut ja veel üht-teist. Ainus, mis silma pole hakanud, on dirndlid. Ja õnneks pole ka nahklühkarites ja kootud põlvikutes mehi liikvel. Võimalik ka, et ma liigun vales ringkonnas. Lisaks Oktoberfesti kraamile hakkasid nädala sooduspakkumiste bukletis silma muuhulgas "sõõrikuaugud".
Reedel olime linnas ja peale seda kui mina olin ära söönud salati ja Scott megavõiku, tegin ettepaneku astuda läbi tassikoogikohvikust. Scott teatas, et tema ei taha midagi. Jäi tänavale ootama ning kinnitas veel korra, et mitte midagi ei soovi. Et ma isegi ei kaaluks talle koogi ostmist. Ostsin siis neli tassikooki ning kui ma õhtul olin viimast alustamas, selgus, et ega Scott ikka ära poleks öelnud küll kui ma oleks küsinud kas ta ampsu soovib. No ma siis küsisin. Viga!
Laupäeval läksime Detroiti ning plaan oli ühes sealses dineris ka brunchi süüa. Panime autole parkimisaja kaks tundi ning kõndisime dinerisse. Meie nimed said tahvlile alla paremasse nurka, poole Michigani rahvaloenduse järele. Ooteaeg, et üldse ennast toolile saaks toetada, oli 35 minutit. Läksime vahepeal vaatamisväärsustega tutvuma. Ca 5 minutit peale 35 minuti möödumist saime lauda ning kuna olime juba ukse taga menüüga põhjalikult tutvunud, esitasime suhteliselt kiirelt ka tellimuse ära. Lauda jõudsid veed (siin on jäävesi alati tasuta ning tihtipeale tuuakse ka ilma küsimata) ja kohv. Mida ei jõudnud, oli toit. Seda ei jõudnud ka ca 30 minutit hiljem. Selgus, et vahele oli tulnud ca 20-pealine kamp, kellele siis hakati ka mune ja muud valmistama. Ilmselgelt oli selge, et me olime näljased, kell hakkas siiski peatselt 12le lähenema, mis ei jäänud märkamatuks ka ettekandjale, kes meile lauda majamimoosad (šampus + virsikumahl + värske apelsinimahl), šokolaadinööpidega küpsised ja laimitassikoogi tõi. Veerand tundi hiljem jõudsid ka toidud ning mina oma sidrunimarinaadis suitsulõhe, punasesõstrakobara, marineeritud hernekaunte, pehme pardimuna ja kõige muuga, mis seal oli, jäin väga rahule. Isegi kui kõht juba küpsiseid täis oli. Scotti vahvlid kanasalatiga, kausitäis friikaid ja praetud rohelised tomatid tundusid ka hästi kaubaks minevat. Praetomatid olid head, muide.
In no time, kaks ja pool tundi peale kohalejõudmist oli söödud ning võtsime suuna Belle Isle'ile, mille kohta ma olin lugenud, et seal on mahajäetud zoo. Minu pettumuseks selgus, et seal on kõigest nature zoo ehk taimeaed. Miks nimetab keegi parki zooks? Aga kuna meil olid rattad kaasas, siis tegime tunniajase ringi USA ja Kanada vahel asuval saarel ning läksime seejärel Packardi mahajäetud autotehasesse. Tehas oli ümbritsetud siltidega, mis soovitasid meiesugustel seal mitte trespassida ning juhuks, kui kiri piisavalt efektiivseks ei osutu, siis seisis seal ka turvafirma auto. Me siis ei hakanud sisse minema. Nägigi igav välja. Fisheri vana autotehas oli aga teisest mastist, ühtegi keelavat silti polnud ning lisaks oli isegi üks uks pärani. Või pigem - eest ära võetud. Ei pidanud üle aia ega aia alt ronima ega miskit. Ei mingit adrenaliini. Igal juhul olime seal juba kolm korrust läbi vaadanud kui mulle hakkas tunduma, et mingid hääled ja muusika on kahtlaselt lähedal. Scott kuulas ka ja ütles, et ah, õuest tuleb, näe, seal on asustatud majad. Ma arvasin, et tal on kuulmisega probleeme, aga las ta jääb, eksole. Viiendal korrusel, vaevalt trepikojast välja astunud kui paremat kätt oli terve seltskond. Astusime trepikotta tagasi ning pidasime paremaks viienda korruse vahele jätta. Liikusime kuuendale ja sealt katusele. Vaated linnale olid nii ja naa, aga vaated läbi "katuseakende" viiendale korrusele andsid teada, et seltskond, kes seal oli, lennutas drooni.
Käisime veel Fisheri teatri 19. korrusel linnavaateid vaatamas ning sealt läksime mahajäetud eramute rajooni. Roheliste puude ja päikeselise ilmaga ei näinud see teps mitte nii trööstitu välja kui jaanuaris sompus ilma ja raagus puudega. Aga ideele teha ka seal ratastega ring, pani Scott veto, küsides, et kas ma olen täiesti segane. Ma ise seda küll ei arva, aga pikema arutelu antud teemal jätsin teiseks korraks.
Eile viisin oma Schwinni esimest korda shoppama. Käisin Busch'is ja ostsin muuhulgas kohupiima (quark). Neil pole siin ikka õrna aimugi, misasi on kohupiim ja kuidas see peaks maitsema. Tagasihoidlikult öeldes oli see hullem kui Skyr ja Skyr on minu meelest väga ebameeldiv.
Tulles korra tagasi teema juurde "Elu nagu Saksamaal", siis suvel liitusin paari Ann Arbori ja ühe eestlaste grupiga Facebookis. Liitumine toimus kui õlitatult. Täna pidasin heaks mõtteks liituda ka mõne sakslaste kommuuniga. Peale "join" vajutamist tuli ette rida küsimusi praeguse asukoha, varasema elukoha Saksamaal ja veel nipet-näpet kohta. See tehtud, võeti gruppi vastu tingimusega, et pean seal veel küsimustele vastama. Lähen nüüd siis ja annan teada, mis aastal ma sündinud olen, kus ma Michiganis elan, mis on mu seos Saksamaaga ja võimalik, et veel üht-teist. Ma hetkel väga ei süvenenud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar