Elame eramute piirkonnas. Kõige lähemad mitteeramud on teisel pool metsa asuv kool ja paari kilomeetri kaugusel asuvad toidupoed. Üks kirik-kool on ka lähikonnas. Muus osas pole ajaleheputkatki. Scottil on musta värvi jeep. Esimesel päeval kui ma meie maja ees punast kastiautot nägin, olin natuke üllatunud. Meil ei tundunud külalisi olevat. Ka teisel päeval ei paistnud külalisi, kuid auto parkis ikka meie akna all. Kolmandal päeval küsisin Scotilt, et miks meil see truck seal seisab. Selgus, et see on naabri oma. Ta varem parkis seda teise naabri maja ette, aga too palus seda mitte teha, sest tal käib tütar tihti külas ja tahab ka oma autot parkida. Nüüd siis pargib meie maja ette. Tal omal olevat ilusad lilled maja ees ja ta ei taha neid autoga varjata. Vabandust, kuidas palun? Siin on igal majal tänavalt alates sissesõidutee, enamustel tundub ka garaaž olevat (vt. kahte esimest pilti). Lisaks on krundi piires võimalik tänavale parkida vähemalt kaks autot. Ehk ilma naabreid häirimata oleks võimalik oma krundile ja selle äärde jäävale tänavale parkida neli! autot. Aga ilmselgelt, kui see lilli varjab, siis tuleb autot naabrite majade ees hoida... Needless to say, neli nädalat hiljem pargib see punane kastikas ikka meie maja ees (vt. kolmandat pilti, tehtud täna hommikul). Sest erinevalt nõukogude naisest, kes asja kohta konkreetselt arvamust avaldaks, on siin teine pool viisakas ameeriklane... Aga tsiteerides sedasama ameeriklast, siis "common sence is not so common anymore".
Üleeile käisime ratastega teisel pool ülikoolilinnakut asuvas parkmetsas. Selgus, et mu Schwinniga on täitsa nitševoo sõita, kui välja jätta asjaolu, et mäest üles pedaalides kippus ta ise kõige kergema käigu pealt kõige raskema peale vahetama. Ja kuna tegemist on uunikumiga, vabandust retroga, siis käikude vahetamiseks tuleb pedaalimine korra seisma jätta, käik vahetada ja siis edasi litsuda, siis pole ülesmäge minnes see just kuigi lihtne ettevõtmine.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar