Lojaalne lugeja, tunned ka ennast selle küsimuse esitajana ära?
Tavaline. Teistsugune. Harjumatu. Tallinnas oli mul kõik käe-jala juures, jalutuskäigu kaugusel. Siin on lähim toidupood 25-minutilise tempoka ja võrdlemisi igava teekonna kaugusel. Põnevaim asi, mis sinna teele jääb, on hekist tehtud sajajalgne (vaata ühte varasemat postitust, sealt näed pilti). Pirnipuu on ka. Plaanin ära maitsta. Aga alates tänasest on mul 70ndate Schwinn, millega ma kodu ja kaubanduse vahel kruiisima hakkan.
Avalikes tualettides on kabiini ukse ja seina vahel ca 2cm vahe. Meenuvad nõukaaegsed koolikäimlad, kus puudus igasugune privaatsus, sest kolme poti peale oli kümnendas keskkoolis kaks poolikut ust.
Scott vahest mainib, palju väljas sooja on. Või siis pole. Numbrid nagu 68, 73, 89 jmt ei ütle mulle endiselt midagi. Vähemalt on plussis, seda ma tean.
Hommikuti ennast kaaludes tundub kaal korralikult kõikuvat ning olles üks hommik 134 ja järgmisel 132, võiks arvata, et on põhjust šampus avada, kuid kaalulangus on tegelikult vaid ca 900 grammi.
Poes on "kilohinnad" naeltes, mis jätavad kokkuhoidlikule eurooplasele eksliku mulje nagu oleks hinnad soodsad. Ühtlasi häirivad mind mitme-tüki-hinnad. Näiteks maksid 4 sidrunit 5 dollarit. Tore, aga kui ma vaid kahte tahan? Mõne asja puhul piisaks jagamisest, mõne puhul on ükshaaval ostes hind kallim kui mitmekaupa. Selgus üldjuhul selgub kassas.
Poodides näidatud hinnad on ilma maksudeta. Kassas selgub, et juurdehindlus on ca 6 protsenti.
Taluturgudel ja poodides on üllatavalt palju mahetoitu saada. Kui nüüd mõni pizza ja pasta välja arvata, siis toidulaual on valdavalt värske (grillitud või röstitud või toores) köögivili olnud. Ja rohkelt juustu.
Lisaks temperatuurile, kaalu- ja pikkusühikutele tundub neile siin ületamatu probleem olevat ka kuupäevade arusaadavalt kirjutamine.
Tekikotid siin riigis veel revolutsiooni teinud pole. Endiselt kasutatakse kombinatsiooni linast ja tekist. Vastu hommikust on kombinatsioonist enamasti saanud üks kahest.
Tavaline. Teistsugune. Harjumatu. Tallinnas oli mul kõik käe-jala juures, jalutuskäigu kaugusel. Siin on lähim toidupood 25-minutilise tempoka ja võrdlemisi igava teekonna kaugusel. Põnevaim asi, mis sinna teele jääb, on hekist tehtud sajajalgne (vaata ühte varasemat postitust, sealt näed pilti). Pirnipuu on ka. Plaanin ära maitsta. Aga alates tänasest on mul 70ndate Schwinn, millega ma kodu ja kaubanduse vahel kruiisima hakkan.
Avalikes tualettides on kabiini ukse ja seina vahel ca 2cm vahe. Meenuvad nõukaaegsed koolikäimlad, kus puudus igasugune privaatsus, sest kolme poti peale oli kümnendas keskkoolis kaks poolikut ust.
Scott vahest mainib, palju väljas sooja on. Või siis pole. Numbrid nagu 68, 73, 89 jmt ei ütle mulle endiselt midagi. Vähemalt on plussis, seda ma tean.
Hommikuti ennast kaaludes tundub kaal korralikult kõikuvat ning olles üks hommik 134 ja järgmisel 132, võiks arvata, et on põhjust šampus avada, kuid kaalulangus on tegelikult vaid ca 900 grammi.
Poes on "kilohinnad" naeltes, mis jätavad kokkuhoidlikule eurooplasele eksliku mulje nagu oleks hinnad soodsad. Ühtlasi häirivad mind mitme-tüki-hinnad. Näiteks maksid 4 sidrunit 5 dollarit. Tore, aga kui ma vaid kahte tahan? Mõne asja puhul piisaks jagamisest, mõne puhul on ükshaaval ostes hind kallim kui mitmekaupa. Selgus üldjuhul selgub kassas.
Poodides näidatud hinnad on ilma maksudeta. Kassas selgub, et juurdehindlus on ca 6 protsenti.
Taluturgudel ja poodides on üllatavalt palju mahetoitu saada. Kui nüüd mõni pizza ja pasta välja arvata, siis toidulaual on valdavalt värske (grillitud või röstitud või toores) köögivili olnud. Ja rohkelt juustu.
Lisaks temperatuurile, kaalu- ja pikkusühikutele tundub neile siin ületamatu probleem olevat ka kuupäevade arusaadavalt kirjutamine.
Tekikotid siin riigis veel revolutsiooni teinud pole. Endiselt kasutatakse kombinatsiooni linast ja tekist. Vastu hommikust on kombinatsioonist enamasti saanud üks kahest.
Amazonist tellides saatekat ei lisandu ja kraam on paari päevaga kohal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar