Eile läksime randa. Kahte randa õigemini. Hommikul pakkisime cooleri toitu ja jooke täis ning võtsime suuna South Havenisse. Selle ca kahetunnise sõidu järel oli ilmselgelt vaja esimese asjana toituma hakata, seega korjasime soovitu coolerist kotti ning tegime rannal pikniku. Mingil arusaamatul põhjusel pidasime heaks mõtteks ka ujuma minna, aga poole kintsuni vette jõudes, kui lained juba nabani tõusid, oli selge, et sulamistemperatuuril vesi pole just päris see, mida me ootasime, ning kobisime oma siniste säärte väel välja tagasi.
Teel Grand Havenisse jäi teele Holland, kus tegime ka väiksemat sorti jalutuskäigu. Suhteliselt sooja ilma peale oli mul tekkinud isu jääkohvi järele ning astusime sisse külmutatud jogurti kohvikusse, kus oli uksel suur silt, et pakuvad kohapeal röstitud ubadest ka jääkohvi. Et nutikas ikka oma vigadest õpib, siis küsisin, et mis joogi ma jääkohvi nime all saan. Selgus, et topsitäie musta kohvi jääkuubikutega, kuhu võin ise piimapulbrit või igavesti säilivat kohvikoort sisse panna. Liikusime ilma kohvita edasi.
Kuna tegime mäkis tualetipeatuse, siis vaatasin üle ka sealse menüü ning otsustasin kohvijookide alt Frozen Frappe (caramel / mocha) võtta. Kassapidaja küsib, et mis tüüpi. Pakkusin, et M? Noh, seal oli S, M, L valikus ja ma suurt ei tahtnud. Selgus, et vale vastus. Kordas uuesti, et mis tüüpi. Arvasin siis huupi, et äkki ma peaksin karamelli ja moka vahel valima ning selgus, et bingo! Järgmiseks suurus. Ütlesin uuesti M (sest noh, mul ei tulnud meelde, kuidas see keskmine pikemalt on, middle ei tundunud õige), mille peale kassapidaja uuesti täpsustas. Lõpuks saime mõlemad aru, et ma mediumit soovin. Tellimus läks töösse. Peale meie saalis kliente polnud. Drive-in'is autosid paistis. Leti taga oli ametis vähemalt 5 töötajat. Kui mulle 5-minutilise ootamise järel tunduma hakkas, et tellimus on ära unustatud või mõnele läbisõitvale juhile antud, siis tuli tütarlaps, pani letile topsi ning hõikas, et 437 on valmis. Selgus, et 437 on just see, mida ma ootasin.
Grand Havenisse jõudes saime parkimiskoha otse randa, auto esiots peaaegu oli liivas omadega. Käisime ujumas (vesi nagu parimatel päevadel Pärnu rannas), võtsime päikest, sõime, vaatasime, kuidas üks mees tuulelohesid lennutas. Tal oli oma tamiili külge neid vähemalt kümmekond pandud ning kui ta umbes tund enne meie lahkumist neid kokku hakkas pakkima, siis meie lahkumise hetkeks oli ta omadega poole peale jõudnud. Ma imestan ta naise kannatlikkust, kes pakkimise ajal seisis ja neid lohesid sangapidi kinni hoidis. Tundide kaupa. Ma siiski loodan, et see polnud neil iganädalavahetusene meelelahutus.
Koduteel, kui päike oli omadega loojas, sõitsime Lansingu kandis ilutulestiku alt läbi. Ma olin väga liigutatud, selline vastuvõtt :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar