Go blue. Go red.

Elame eramute piirkonnas. Kõige lähemad mitteeramud on teisel pool metsa asuv kool ja paari kilomeetri kaugusel asuvad toidupoed. Üks kirik-kool on ka lähikonnas. Muus osas pole ajaleheputkatki. Scottil on musta värvi jeep. Esimesel päeval kui ma meie maja ees punast kastiautot nägin, olin natuke üllatunud. Meil ei tundunud külalisi olevat. Ka teisel päeval ei paistnud külalisi, kuid auto parkis ikka meie akna all. Kolmandal päeval küsisin Scotilt, et miks meil see truck seal seisab. Selgus, et see on naabri oma. Ta varem parkis seda teise naabri maja ette, aga too palus seda mitte teha, sest tal käib tütar tihti külas ja tahab ka oma autot parkida. Nüüd siis pargib meie maja ette. Tal omal olevat ilusad lilled maja ees ja ta ei taha neid autoga varjata. Vabandust, kuidas palun? Siin on igal majal tänavalt alates sissesõidutee, enamustel tundub ka garaaž olevat (vt. kahte esimest pilti). Lisaks on krundi piires võimalik tänavale parkida vähemalt kaks autot. Ehk ilma naabreid häirimata oleks võimalik oma krundile ja selle äärde jäävale tänavale parkida neli! autot. Aga ilmselgelt, kui see lilli varjab, siis tuleb autot naabrite majade ees hoida... Needless to say, neli nädalat hiljem pargib see punane kastikas ikka meie maja ees (vt. kolmandat pilti, tehtud täna hommikul). Sest erinevalt nõukogude naisest, kes asja kohta konkreetselt arvamust avaldaks, on siin teine pool viisakas ameeriklane... Aga tsiteerides sedasama ameeriklast, siis "common sence is not so common anymore".

 

Üleeile käisime ratastega teisel pool ülikoolilinnakut asuvas parkmetsas. Selgus, et mu Schwinniga on täitsa nitševoo sõita, kui välja jätta asjaolu, et mäest üles pedaalides kippus ta ise kõige kergema käigu pealt kõige raskema peale vahetama. Ja kuna tegemist on uunikumiga, vabandust retroga, siis käikude vahetamiseks tuleb pedaalimine korra seisma jätta, käik vahetada ja siis edasi litsuda, siis pole ülesmäge minnes see just kuigi lihtne ettevõtmine.

Go blue. Bighouselive. Elu nagu Saksamaal.

Laupäeval oli siinsel, riigi suuruselt kolmandal staadionil kodumäng. Michigan vs Cincinnati. Staadionil oli üle 110.000 pealtvaataja ehk ca terve Ann Arbori (või Tartu) linnatäis. Needless to say, Michigan võitis. Ühtlasi oli ilus päikeseline ilm ning saime kauni maasikakarva jume. Isegi mu kõrvarõnga all oli valge laik selgelt näha kui need õhtul ära võtsin.

 

Eile käisime paaril garaažimüügil ning toidupoodides. Kokkuhoidlik ida-eurooplane otsustas, et on vaja hakata kokku hoidma ning võtsime oma nimekirjaga esmalt suuna Aldile. Nimelt selgus nädalajagu tagasi, et esiteks on Aldi kui Saksa kaubanduse lipulaev ka siia riiki jõudnud ning teiseks pole Scott seal kunagi ostlemas käinud. Kolmandaks sattus mulle hiljuti ette artikkel, kus loeti üles 23 kõige alahinnatumat toodet USA Aldides, millest juba teine mul silmad särama pani. Läksime poodi mõttega osta nimetatud snäkid ning teistpidi välja tulla. Kui kummalgi enam vaba kätt polnud, sest kõik oli kraami täis laotud, läksin ja tõin käru (sest ostukorvi seal loomulikult polnud, kes see ikka nii vähe ostab...). Muuhulgas ostsime iirist tumedas šokolaadis meresoolakristallidega (pool oli otsas veel enne kassassejõudmist), mandleid kakaos (ca kaks korda soodsamad kui need, mis meil parajasti köögikapis olid), paprikaid (müüdi kolmekaupa, hind 3 dollarit pakk; senine soodsaim leid oli Krogerist, 3 tk 5 dollarit), kaks pudelit silmapilgutava öökulli veini (roosa on väga magus, kahtlus on, et valge on veel magusam; vähemalt suhkruga pole nad selle 2,89 maksnud pudeli juures koonerdanud), juuste (väga hea), õunakastet ja veel üht-teist. Ja tüüpilise saksa poena ei olnud ka kilekotid tasuta.

 

Ann Arboris asuv Zingerman on kuulus. Vähemalt foodie'de hulgas. Lisaks külastas seda ka Simon Majumdar oma kuulsas raamatus "Minu maailma maitsed". Zingermanist saab nii võileibu, salateid, kooke kui hommikusööke ja võimalik, et veel midagi. Scotti lemmikud on võikud. Sõime neid ka jaanuaris ning juba siis võttis hind mind sõnatuks - üldjuhul maksis väike võiku ca 12 dollarit ja suur 14-15. Võimalik, et näiteks lihaga olid kallimad, aga sinna osakonda ma ei vaadanud. Igal juhul, vaatamata sellele, et need, mis me talvel sõime, superhead olid, ei muutnud see fakti, et nad ikkagi kallid olid. Seega tuli taas hea idee neid ise teha. Nagunii on grill meil koguaeg käigus. Zingermani lehel oli ilusti iga võiku koostis välja ka toodud. Sõime täna Rogeri suurt piknikku (grillitud spargel, marineeritud ja grillitud portobello seened, juust ja dijoni sinepikaste) ning Gaili & Scotti Viva Las Veganit (hummus, röstitud punane paprika, lehtkapsalehed ja grillitud suvikõrvitsaviilud). Et asi oleks ehedam, tõime isegi leiva otse Zingermanist. Võikud olid täielik success ning hind tuli nelja võiku kohta vähem kui Zingermanis ühe eest välja käia tuleks.

Go blue. Kaubandus.

Läksime eile ühte kaltsukasse. Kohalejõudes selgus, et tegemist on uue kauba eelse tühjendusmüügiga ning ostjatel on võimalik soetada nelja dollari eest suur paberkott ning see omale sobivat kraami täis laduda. Maksta tulebki vaid see neli dollarit koti eest. Ühtlasi seletas see ka tühjade riidepuude ridu stangedel. Ning seda, et leidsin vaid ühed sobivad püksid. Marssisin nendega leti äärde, kus oli juba rahvas ootel, kotitäied leti ääres. Leti taga kolm naisterahvast, kahel neist vanust julgelt pealt 80. Üks neist õpetas teisele parajasti kassaaparaadi kasutamist. Esimene, natuke noorem afroameeriklane, tundus olevat kommunikatsiooni peal, sest tema põhitegevus oli järjekorras olijatega suhelda. Samal ajal kaks eakamat naisterahvast tegutsesid kassaaparaadi ja arveraamatuga. Kui lõpuks tundus, et järjekord minu käes on, pakuti mulle esmalt selle 4-dollarilise koti soetamise võimalust. Ma tänasin, et pole vaja ning lükkasin oma teksaseid üle laua neile lähemale. "Aga ainult dollar juurde ja sa, mesi, saad ju terve kotitäie kraami!" "Aga... mul ei rohkem midagi vaja". Kassaaparaadini jõudes selgus, et lisaks on kogu kraam poole hinnaga, ehk sain oma 3-dollarilised teksad 1.59 eest. Kui ma ei teaks, et tegemist on poega, kus töötavad vaid vabatahtlikult, oleks ma arvanud, et tegemist on Filipiinide või kommunistliku lähenemisega, kus iga hinna eest kõikidele tööd üritatakse leida. Ka Filipiinidel oli poodides ja kaubamajades ühe ostja kohta 4-5 töötajat, kellest keegi ei teadnud kaubast ega klienditeenindusest rohkem kui kliendid ise.

 

Läksime ka Targetisse, kus teel mulle vajaliku kaubani jäi ette spordiosakond ning rabasin omale ühe 8 dollari pealt 6 peale allahinnatud joogipudeli kaasa. Kassas löödi selle eest ikkagi kaheksa läbi ning minu küsimuse peale, et see peaks ju kuus olema, soodukas oli, lippas, vabandust, jalutas üks naisterahvas asja uurima. Selgus, et oligi kogemata vale hind välja jäänud ning vähe sellest, et mulle vahe hüvitati, sain lisaks veel kolm dollarit ehk 6-dollarilise pudeli kolme eest. Väidetavalt olla siin seadus, et kui pood kasseerib rohkem kui hind väljas on, tuleb kliendile hüvitada hinnavahe 2,5-kordselt. Võrdle Eesti seadusega, mis ütleb, et kui saalis ja kassas hinnad erinevad, siis pole kliendil kohustust osta kallima hinnaga. Hea teada, et klienti ei sunnita soetama kaupa, millel on saalis väljas hind 59 eurot ning kassas selgub, et tegelikult on ikka 89... Ja hea, et see seadusega reguleeritud on.

Go blue. Elekter on loomaaias.

Esmaspäeva öösel murdus maja taga puu ära ja kukkus pehme maandumisega otse elektriliinidesse. Kui teisipäeval ärkasime, siis osades tubades sai veel tuld põlema panna, osades mitte. Samuti töötasid osad pistikupesad ning poole vinnaga ka pliit. Wifi oli olemas. Umbes pool 9 jõudsid töömehed kohale ning asusid kohe saagima ja oksi vedama. Kell 9:05 keerati kogu majas elekter välja. Aga hea, et sellistest asjadest ette hoiatatakse, onju? Kell 10:15 tuli voicemail, et juba 9:45 ehk pool tundi tagasi võime taas elektrivalgel küünlaid põletada. Kauem kui 10:26ni oodata ei tulnud.

 

Ootasin oma Amazoni pakki. Pidi täna tulema. Hoidsin koguaeg silma sissesõidu teel peal, et saaks kohe paki kätte kui kohale jõuab ja lahti harutada. Vaatasin siis mingi hetk Amazoni lehele, et kas nad on seda "täna enne kella kaheksat õhtul" täpsustanud ka ja selgus, et pakk on juba kohale toimetatud. Tegin ukse lahti ja tõepoolest, seal ta oligi. Igal juhul on mul nüüd pildilolevad sussid, millega saan ka jahedamatel sügisõhtutel terrassil veini juua. Lisaks ka kiiver, mis pidi täna linna peale saama, aga enne jõudis sadama hakata.

Go Blue. Rock'n'Road

Eile läksime randa. Kahte randa õigemini. Hommikul pakkisime cooleri toitu ja jooke täis ning võtsime suuna South Havenisse. Selle ca kahetunnise sõidu järel oli ilmselgelt vaja esimese asjana toituma hakata, seega korjasime soovitu coolerist kotti ning tegime rannal pikniku. Mingil arusaamatul põhjusel pidasime heaks mõtteks ka ujuma minna, aga poole kintsuni vette jõudes, kui lained juba nabani tõusid, oli selge, et sulamistemperatuuril vesi pole just päris see, mida me ootasime, ning kobisime oma siniste säärte väel välja tagasi.

 

Teel Grand Havenisse jäi teele Holland, kus tegime ka väiksemat sorti jalutuskäigu. Suhteliselt sooja ilma peale oli mul tekkinud isu jääkohvi järele ning astusime sisse külmutatud jogurti kohvikusse, kus oli uksel suur silt, et pakuvad kohapeal röstitud ubadest ka jääkohvi. Et nutikas ikka oma vigadest õpib, siis küsisin, et mis joogi ma jääkohvi nime all saan. Selgus, et topsitäie musta kohvi jääkuubikutega, kuhu võin ise piimapulbrit või igavesti säilivat kohvikoort sisse panna. Liikusime ilma kohvita edasi.

 

Kuna tegime mäkis tualetipeatuse, siis vaatasin üle ka sealse menüü ning otsustasin kohvijookide alt Frozen Frappe (caramel / mocha) võtta. Kassapidaja küsib, et mis tüüpi. Pakkusin, et M? Noh, seal oli S, M, L valikus ja ma suurt ei tahtnud. Selgus, et vale vastus. Kordas uuesti, et mis tüüpi. Arvasin siis huupi, et äkki ma peaksin karamelli ja moka vahel valima ning selgus, et bingo! Järgmiseks suurus. Ütlesin uuesti M (sest noh, mul ei tulnud meelde, kuidas see keskmine pikemalt on, middle ei tundunud õige), mille peale kassapidaja uuesti täpsustas. Lõpuks saime mõlemad aru, et ma mediumit soovin. Tellimus läks töösse. Peale meie saalis kliente polnud. Drive-in'is autosid paistis. Leti taga oli ametis vähemalt 5 töötajat. Kui mulle 5-minutilise ootamise järel tunduma hakkas, et tellimus on ära unustatud või mõnele läbisõitvale juhile antud, siis tuli tütarlaps, pani letile topsi ning hõikas, et 437 on valmis. Selgus, et 437 on just see, mida ma ootasin.

 

Grand Havenisse jõudes saime parkimiskoha otse randa, auto esiots peaaegu oli liivas omadega. Käisime ujumas (vesi nagu parimatel päevadel Pärnu rannas), võtsime päikest, sõime, vaatasime, kuidas üks mees tuulelohesid lennutas. Tal oli oma tamiili külge neid vähemalt kümmekond pandud ning kui ta umbes tund enne meie lahkumist neid kokku hakkas pakkima, siis meie lahkumise hetkeks oli ta omadega poole peale jõudnud. Ma imestan ta naise kannatlikkust, kes pakkimise ajal seisis ja neid lohesid sangapidi kinni hoidis. Tundide kaupa. Ma siiski loodan, et see polnud neil iganädalavahetusene meelelahutus.

 

Koduteel, kui päike oli omadega loojas, sõitsime Lansingu kandis ilutulestiku alt läbi. Ma olin väga liigutatud, selline vastuvõtt :)

Go Blue. Poeskäigud.

Mu hommikusöögid ja poeskäigud on saanud täiesti uue kvaliteedi. Esiteks avastasin, et kui läbi maja taga oleva metsa lühilõigata ning seejärel ka kooliterritoorium läbida, jõuan nüüdseks lähimasse toidupoodi (mis samas pole ka linna kalleim) ca 17 minutiga. Teekonna algus on dokumenteeritud postituse alguses olevas gifis. Lisaks avastasin poest ricotta (maitseb täiesti nagu ricotta, aga on vedelam kui mulle harjumuspärane) ning kohupiima (ei mahtunud laupäeval kotti, seega ootab proovimist). Enam ei pea mööda poode 2%-lise rasvasisaldusega jogurteid taga ajama! Elu on ricotta.

 

Tagaaeda tundub ennast üsna permanentselt juba mainitud skunk sisse seadnud olevat. Lisaks on liikvel ka koolibrid ja vähemalt üks koopaorav. Ilma Alvinita.

 

Kui Detroidi lennujaamast Ann Arbori suunas sõitma hakata, on üleval suur silt: "Prison area. Don't pick up hitchhikers." Ehk siis: tegemist on vanglapiirkonnaga, ära pöidlaküüdimehi peale korja.

 

Ostsin reedel omale ka jalgratta. Kuna tegemist 70ndate Schwinniga, siis vajab küll natuke putitamist, aga loodetavasti saab selle tehtud selleks ajaks kui Amazon kiivri kohale toimetab.

Go Blue. Grand Rapids.

Mul on täiesti kajastamata eelmise nädala pealelõunane väljasõit Michigani suuruselt teise linna, Grand Rapidsisse. Enne minekut arvas Scott, et tegemist on suuruselt kolmanda linnaga, mille peale ma tundsin huvi, et mis teisel kohal asub. Noh, mulle polnud just jäänud muljet, et siin osariigis üldse väga suuri linnu oleks ning ega ma varem (ajaarvamine siinkohal enne Scotti ja alates Scotist) peale Detroidi midagi ei teadnud ka. Scott küsis selle peale, et a mis esimene on. Ma olin natuke nagu üllatunud, sest ilmselgelt on esikohal ju see ainus linn, mida ma siin üldse teadsin. Scott kahtlustas, et see tühjaksjooksnud linn ei satu isegi esiviisikusse. Konsulteerisime google'iga ning Michigani linnade esiviisik on siin (noh, kui teil ka kellegagi aruteluks läheb):
Detroit (tuntud ka kui mootorilinn) 677,116 elanikku
Grand Rapids (tuntud ka kui mööblilinn) 195,097 elanikku
Warren 135,358 elanikku
Sterling Heights, osariigi turvalisim linn 132,052 elanikku
Ann Arbor, koduks riigi ühele parimale ülikoolile 117,070 elanikku

 

Ühesõnaga, läksime siis Grand Rapidsisse, sest Scottil oli seal appointment. Mina täägisin lihtsalt kaasa, et vahepeal metropoliga tutvuda. Peale esmast ajaloolise mäe ja kaunite puitmajade ülevaatamist tutvusin erinevate tumedanahalistega, kes "Hi Miss" hüüdega minu poole pöördusid ning kellest mitmed ka arvasid, et minu näol on tegemist kõndiva pangaautomaadiga, kust ilma kaardita, ainult küsimise peale pappi saab. Me siinkohal siiski kokkuleppele ei jõudnud.

 

Linn ise on kena (vaata pilte). Kuna Scottil läks planeeritust kauem aega, läksin vahepeal kohvikusse (coffee shop, mitte mingi suvaline deli onju). Seina peal cappuccinod jmt kõik ilusti kirjas. Kuna õues oli lihtsalt kuum, küsisin, kas neil jääkohvi on. Loomulikult, kas tahan, et ta mulle topsi koore jaoks ka ruumi jätaks? See pani küll paar häirekella helisema, aga mitte liiga kõvasti, et tellimusest loobuda. Aga jah, soovisin ka koore jaoks ruumi. Hetk hiljem oli mu ees topsitäis musta kohvi jääkuubikutega. Teenindaja viitas seina suunas, kus ühe laua peal olid suhkrupakid, kooretopsid ja piimapulber. Oh, well.

 

Enne kojutulekut käisime veel Itaalia restoranis, kus tööpäeva õhtule sobivalt oli õnnelik tund ning rida sööke ja jooke ainult viieka eest. Võtsime kaheksajalasalatit, lihapalle (Scott) ning käsitsitehtud pasta kooreses viinakastmes roheliste ubade, krabiliha ja röstitud kapparitega. Kui te pole kunagi röstitud kappareid söönud, siis soovitan. Ülihead. Pole seda tavapärast haput maitset, vaid kergelt soolakas. Ja krõmpsuvad. Igal juhul olime selle erakordselt hea kaheksajalasalati ära söönud kui Scott küsis, et kas ma pilti ei teinudki. No ei teinud jah, kiire oli. Sööma oli vaja hakata. Otsustasime siis, et ajaloo huvides tuleb salat ikkagi jäädvustada ning võtame teise portsu koju kaasa. Scott tellis uue salati, palus selle taldrikul lauda tuua, et ma pildi saaksin teha ning seejärel take away karpi pakkida.

Go blue. "Kuidas siis USAs elu on?"

Lojaalne lugeja, tunned ka ennast selle küsimuse esitajana ära?

Tavaline. Teistsugune. Harjumatu. Tallinnas oli mul kõik käe-jala juures, jalutuskäigu kaugusel. Siin on lähim toidupood 25-minutilise tempoka ja võrdlemisi igava teekonna kaugusel. Põnevaim asi, mis sinna teele jääb, on hekist tehtud sajajalgne (vaata ühte varasemat postitust, sealt näed pilti). Pirnipuu on ka. Plaanin ära maitsta. Aga alates tänasest on mul 70ndate Schwinn, millega ma kodu ja kaubanduse vahel kruiisima hakkan.

Avalikes tualettides on kabiini ukse ja seina vahel ca 2cm vahe. Meenuvad nõukaaegsed koolikäimlad, kus puudus igasugune privaatsus, sest kolme poti peale oli kümnendas keskkoolis kaks poolikut ust.

Scott vahest mainib, palju väljas sooja on. Või siis pole. Numbrid nagu 68, 73, 89 jmt ei ütle mulle endiselt midagi. Vähemalt on plussis, seda ma tean.

Hommikuti ennast kaaludes tundub kaal korralikult kõikuvat ning olles üks hommik 134 ja järgmisel 132, võiks arvata, et on põhjust šampus avada, kuid kaalulangus on tegelikult vaid ca 900 grammi.

Poes on "kilohinnad" naeltes, mis jätavad kokkuhoidlikule eurooplasele eksliku mulje nagu oleks hinnad soodsad. Ühtlasi häirivad mind mitme-tüki-hinnad. Näiteks maksid 4 sidrunit 5 dollarit. Tore, aga kui ma vaid kahte tahan? Mõne asja puhul piisaks jagamisest, mõne puhul on ükshaaval ostes hind kallim kui mitmekaupa. Selgus üldjuhul selgub kassas.

Poodides näidatud hinnad on ilma maksudeta. Kassas selgub, et juurdehindlus on ca 6 protsenti.

Taluturgudel ja poodides on üllatavalt palju mahetoitu saada. Kui nüüd mõni pizza ja pasta välja arvata, siis toidulaual on valdavalt värske (grillitud või röstitud või toores) köögivili olnud. Ja rohkelt juustu.

Lisaks temperatuurile, kaalu- ja pikkusühikutele tundub neile siin ületamatu probleem olevat ka kuupäevade arusaadavalt kirjutamine.

Tekikotid siin riigis veel revolutsiooni teinud pole. Endiselt kasutatakse kombinatsiooni linast ja tekist. Vastu hommikust on kombinatsioonist enamasti saanud üks kahest.

Amazonist tellides saatekat ei lisandu ja kraam on paari päevaga kohal.

Go blue. Paperwork.

Mul on jalgratast vaja. Scott pakkus enda mägiratast, et laseks üle vaadata ja vahetaks lenksu ära. Noh, ma plaanin linna peal kruiisida, juuksed tuules lehvimas (vabandust, kiivri alla surutud), mitte peaaegu horisontaalis (sest praegu on lenks madalal) pedaalida. Võtsime ratta ja läksime hooldusesse. Natuke mõõtmist ja vaatamist ja selgus, et seda ikka linnakruiiseriks ei kohalda. Tüüp hakkas siis sadulat ja lenksu tagasi panema sellesse asendisse, mis nad enne olid ning ütles, et peab kiirustama, sest kui veel pisut kauem läheb, tuleb hakata pabereid täitma. Isegi kui teenuse eest tasu ei küsi. Selgus, et niipea kui tööriista ratta külge paneb, tuleks tegelikult juba hakata pabereid täitma. Aga lootis, et ka meie oleme terve mõistuse juures ning soovime oma õhtuga muud peale hakata kui dokumente allkirjastada, et antud hoolduses kasutati tange sadulakruvi lahtikeeramiseks, et sadulat madalamale lasta. Me kindlasti pidasime ennast täiemõistuslikeks ning palusime tal kiirustada.

Go blue. Vana Tallinn.

Kuidas veedaksite teie reede pealelõuna Ameerikas? Meie käisime naaberlinnas Viru Valget ja Vana Tallinna degusteerimas. Õigemini degusteeris vaid üks meist. Mitte mina. Jäi rahule ja ostis koju kaasa ka. Saime seda kohe laupäeval külaliselegi pakkuda.

 

Eelmisel laupäeval tegin munas ja jahus paneeritud suvikõrvitsaõisi, mille peale Scott uuris, et huvitav, et paneering üldse krõbe pole. Noh, kuna see polnud ka eesmärk, siis jah, krõbedaks ei saanud seda paneeringut kuidagi nimetada. Seega läksime sel nädalavahetusel uuele katsele. Lisaks tuli laupäeval veel Rebecca õhtust sööma ning Scott arvas, et Ameerika itaallasele võiks fiori di zuccaga muljet avaldada küll. Etteruttavalt olgu öeldud, et mulje avaldus. Täitsin seekord õied parema mozzarellaga kui eelmine kord ning maitsestasin mozzarella enne ära ka. Taignaks segasin munakollased, jahu, jääkülma õlle ja jääkülma vee. Lauale läksid kuumalt ning olid hetkega otsas ka. Muide, kui ma ütlen jääkülmalt, siis nii see ka on, sest peale külmkapi koristamist päeval, kus uks oli üle tunni aja lahti, keeras Scott seda "natuke" jahedamaks, mis ühtlasi külmutas ära kolme ülemise riiuli kraami. Lisaks kõigele grillitule ning juustudele ja salatitele tõi Rebecca omalt poolt kaasa virsikupiruka ning ma nüüd vaatan magamistoa terrassi all olevaid talasid natuke kahtlevalt. Konsulteerisin kaaluga ning jäime seisukohale, et terrassi kandevõime on vaja välja selgitada enne kui sinna uuesti päikest minna võtma.

 

Sellest tulenevalt ja mitmel muul põhjusel võtsin päikest ja vett pühapäeval maapinnal. Olime otsustanud, et see on kõige õigem päev akende ja sääsevõrkude pesemiseks. Loopisime sääsevõrgud alla ning suutsin ühe korra voolikut käest ära visates selle nii osavalt maha lennutada, et vastu maad käinud käepide vee uuesti jooksma pani ning mind läbimärjaks kastis. Vähemalt olid bikiinid seljas :)

 

Neljapäeval käisime väljas söömas ning muuhulgas võtsime ka lehtkapsa salati. Lisaks portsule kohevalt lehtkapsale oli seal mustikaid, pistaatsiapähkleid, kuiva kitsejuustu ning kaste. So far, so good. Hind oli sellel kausitäiel 12 dollarit. Ja kui ma mainin hinda 12 dollarit, siis sellesse pole lisatud tip ehk 12-dollariline salat läheb ca 14.40 maksma ikkagi. Kui mul muus osas (prantsuse sibulasupp, krabikotletid ja bataadifriikad) etteheiteid pole, siis selle salati hind oli täiesti balansist väljas. Ilmselgelt ei hoidnud ma oma arvamust ka enda teada. Kogu selle temaatika peale ostsime laupäeval taluturult kaks hiigelpunti lehtkapsast (kokku 4 dollarit), Targetist karbi mustikaid (kolm dollarit) ja Busch'st juustu ning vaarikaid. Tegin vaarikatest kastme, kasutasin ära peotäie mustikaid, mõned pähklid ning ca poole ühest lehtkapsapundist, mis tegi kolmele sööjale salati hinnaks kokku max 2 dollarit.

 

Õhtul kella veerand seitsme paiku läks elekter ära. Varsti tuli telefoni voicemail, et rikkest ollakse teadlikud ning juba homme õhtul kell 9 võime taas valgustatud toas istuda ning õhtuseid uudiseid vaadata. Well... Polnud eriti motiveeriv. Ca kaks tundi hiljem tuli uus voicemail, et tehnikud on juba meie tänavale jõudnud ning on lootust, et juba kell pool 1 öösel võime taas tuled põlema panna. Ning telefonid laadima. Mängisime küünlavalgel sõnamängu (native ja non-native mängisid viiki, muide) ning istusime terrassil. Kella kümne paiku läksime siiski magama ning veel enne kui magama õnnestus jääda, oli elekter tagasi.

Go Blue. Not too bad.

Jah, endiselt küsivad kõik kõigi käest, et kuidas läheb. Üldiselt läheb enamasti hästi (good), vahest mõnel ka suurepäraselt (great). Eile läks TJ Maxxi kassapidajal mitte liiga halvasti (not too bad). Kaalusin, kas peaksin osavõtliku kodanikuna uurima, et mis talle muret teeb ja kas saaks kuidagi abiks olla, aga antisotsiaalne eestlane minus sai võitu ja nii ta oma mitte liiga kehva minemisega sinna jäi.

 

Õhtul astus külaline läbi - suuremat sorti konnapoeg. Meil hetkeks tekkis temaga lahkarvamus, kui ma talle ust lahti hoidsin, et ta rõdule saaks minna ja tema hoopis voodile suuna võttis, aga see pisiasi sai siiski suurema pealejäämisega lahendatud.

Go Blue. Iseteenindus.

Nii. Ma olen kirjutanud Prisma iseteeninduskassadest (easy!) ja Konsumi iseteeninduskassadest (kohutavad!). Nüüd lisan nimekirja ka Krogeri iseteeninduskassad. Täiesti jubedad. Ma tunnen ennast seal nagu mingi Beverly Hillbilly, kes on esimest korda oma maakonnast eesli seljas linna sõitnud ning ei saa mitte millegagi hakkama. Välja näeb ekraan suhteliselt Konsumi oma sarnane, mis, nagu juba mainitud, kujundati tõenäoliselt Netscape Navigatorit silmas pidades. Aga sellest kujunduslikust poolest saab üle ning kõik toimib kuni on vaja hakata puu- ja köögivilju läbi lööma. Aedviljaosakonnas oli ühte sorti avokaadosid, 99 senti tk. Valin menüüst köögiviljad ja sealt avokaadod. Tuleb ette viis avokaadopilti, ühelgi hinda juures pole. Roheline suur avokaado, roheline keskmine avokaado, pruun väike avokaado, Hass keskmine avokaado, Hass suur avokaado. Vaatan oma keskmist kasvu pruuni avokaadot ja vajutan suvalist nuppu. Olgu veelkord öeldud, et saalis ainult ühte sorti avokaadosid oligi. Selgub, et kui ma müüjat tehingu tühistamiseks otsima hakata ei soovi, siis maksan avokaado eest 1.99. Tomatitega on lihtne, neid oli saalis mitu sorti ja jätsin meelde, millist võtsin. Kurkidega on järgmine teema, sest saalis oli kahte sorti - ühed seemneteta ja teised 2 kurki mingi 1.29 eest. Kurgibuttoni alt tuleb umbes 6 erinevat varianti. Valisin taas suvalise ning tundub, et läks õnneks. Banaanide eest maksan vähem kui peaks, aga ma ei viitsi menüüd mööda kolistada, et ökobanaane leida. Samas on hinnavahe liiga väike, et korvata avokaadost tekkinud ülekohut.

 

Otsisin, ikka sealsamas Krogeris kikerherneid. Leidsin ökokikerherned, suur kiri juures, 10 purki 10 dollarit. Ilmselgelt on asi vanuses, aga minu silmad ühe purgi hinda leida ei suutnud. Sama brändi samad kikerherned olid riiul allpool ka soodukaga - neli purki 3.19 eest. Go figure. Kuna julge hundi rind kümmet purki kikerherneid ei söö, panin kümne asemel ikkagi vaid ühe korvi. Kassas selgus, et ühe purgi hind on 1 dollar. Aga hea muidugi, et nad on viitsinud 10 purgi hinna sinna riiulisse kokku lüüa.

 

Ja, et ikka kodumaa kaasas käiks, siis reedel on siin kuskil läheduses Viru Valge ja Vana Tallinna degusteerimine. Mul oligi meelest läinud, kuidas need maitsevad :)

Go Blue. Elu metsas.

Hirve mainisin. Oravaid ka, kes katusel kolistavad, seinu mööda üles ronivad, terrassi mööda jooksevad, üksteist puutüvesid mööda taga ajavad, õue peal kaklevad, piki elektrikaablit kihutavad ja tänaval mulle vastu tulevad. Eile pani üle naabriõue skunk põõsasse.

 

Tõenäoliselt märkisin juba talvel, et siin on kõik suur - köögitehnika (kuumal suvepäeval mahuksin ma vabalt külmkappi ennast jahutama ning ahi võimaldaks ühe soojaga küpsetada prae, millest jätkuks mõnele Aafrika väikeriigile mitmeks lõunaks), autod, toiduportsud, piimakanistrid poes jne. Lisaks sellele on kogu tehnika ka maru võimas. Vajutasin blenderil nuppu, et pähkleid purustada ning väikelennuki mootoriga võrreldava võimsusega blender purustas pähklid hetkega. Ka kikerhernekook pole mul kunagi nii pehme ja siidjas tulnud.

 

Ühtlasi vaatasime ära filmi "What the Health" ning mul on ainult hea meel, et ma liha ei söö. Munade söömist olen ka vähendanud ning kuidagi võiks see õnnestuda ka piimatoodetega. Kohupiimaga siin riigis keeruline ei ole, sest seda siin lihtsalt pole, aga jogurtit ja juustu on siin küll vabalt saadaval...

Go blue. Oravate kiirtee

Hommikuti ärkame selle peale, et oravad liduvad kolinaga mööda katust või vaatavad rõduaknast magamistuppa. Ei mingeid kombeid. Öösiti on ritsikad valjemad kui Elroni rong Tehnika tänaval.

 

Laupäeval hakkasime ca kella viiest grillima ja pool 9 lõpetasime õhtusöögi :) Tulemus üleval pildil. Frittisime mozzarellaga täidetud suvikõrvitsaõisi (itaallased, värisege! tulid paremad kui Roomas või orvietos), grillisime krevette, lõhet ja suvikõrvitsat. Tegime värvilistest tomatitest, mozzarellast, basiilikust ja sidrunikurgist salatit ning magustoiduks grillisime amaretto ja vahtrasiirupiga virsikuid, mida serveerisime vahukoore, vaniljejäätise, mustikate ja granaatõunaseemnetega. Saatjaks kõigele vinho verde. Peaaegu nagu vahemere ääres oleks olnud :)

 

Eile otsustasime pealelõunal matkama minna ning tegime lähikonnas väikese ringi. Nagu juuresolevalt pildilt näha, siis loodus Eesti omast väga ei erine.

 

Aasta tagasi ostsin omale sinised Salomoni X-Screamid, mis tähendab, et aastajagu olen jooksmas käinud. Selle aja jooksul olen:

• jooksnud kolmel kontinendil
• jooksnud seitsmes riigis
• käinud jooksmas 70 korda (kõige vähem detsembris ja jaanuaris)
• kokku läbinud 321,11 km
• teinud 0,008 ringi ümber maakera
• teinud 0,001 reisi kuule
• vahetanud välja kaks varbaküünt
• põletanud 44 burgerit (mida ma isegi tarbinud pole)

Go Blue. Äratus Ann Arboris.

Tahtsin eile peale kohalejõudmist veel ainult dushi all käia, hambad pesta ning magama minna. Otsisin kotist hambaharja (et ülejäänud asjad pakin järgmistel päevadel lahti) kui Scott seisis koti kõrvale ja arvas, et kindlasti on veel midagi, mis ma nüüd kohe lahti tahan pakkida. Võtsin siis mandlišokolaadi karbi välja :)

 

Sissesõidutee ääres seisis eile hirv kui me koju tulime :)

 

Londonist alates oli lennukites koguaeg nii külm, et istusin kas fliisi all või suurde salli keeratult. Kui NYCi lennul vett käidi pakkumas, siis oli see jäävesi ning vahepeal pakuti ooteks jäätist. Ju ühtlustasid temperatuure nii.

 

Minu uus hobi on lugeda kokku, mitut oravat ma päeva jooksul aias või jooksmas käies näen. Hirvede lugemine on hetkel on hold.

24 + 7 tundi. Travel a clock.

Viimased kaks nädalat tegelesin pakkimise asemel valdavalt apteekide külastustega. Tulemus on teisel pildil. Kõik, mida kodus ära ei söönud, pakkisin kaasa. Teemoonaks. Esmaspäeval linna peale läinud hääl pistis teisipäeval taas suure varba ukse vahelt sisse. Sai siiski kaasa.

Esimesel pildil on ka minu tavapärane koht lennukis. Tallinnast minnes istus ette ja taha ja külje peale kamp noori, kellest suur osa esimest korda lendas (õnneks Helsinkist edasi Sloveeniasse, mitte Londonisse). Arutluse all oli näiteks see, et Ryanairiga on kehv lennata, sest see maanduvat alati suure crashiga. Või noh, vähemalt need kaks korda kui etteheidet tegev noormees Ryanairiga üldse lendanud oli. Siis arutati, et kui pikk see lend Tallinnast Helsinkisse on. Üks arvas, et tund aega. Keegi teine ei usukunud, et nii kaua kestab. Aga selgus, et neil on need kõige odavamad piletid, siis on aeglasem lend ka. Õnneks kestis lend siiski vaid 20 minutit. London-NYC otsal vahetasin oma aknaaluse koha (kus ma ei tahtnud istuda) vahekäigu äärde ning sattusin eriti korpulentse ja higi järele haiseva naisterahva kõrvale. Suurema osa ajast kippus ta minu istmele valguma.

Londonis tuli pilet ära registreerida. Selgus, et Finnair oli mulle omaalgatuslikult lemmiklooma (või siis juhtkoera) piletile lisanud. Kuna mul polnud parajasti ühtegi kaasa rabada seal enam, siis kulus American Airlines'i esindajatel kahepeale üle kümne minuti, et nimetatud loom mu piletilt eemaldada ja väravas keegi kahtlustama ei hakkaks, et ma oma hamstri kuhugi ära olen sokutanud. Selle peale tuli taas kiiremini kui Usain Bolt oma parematel päevadel väravasse kihutada. Sooritus päädis ca 10-minutilise köhahooga, peale mida ma küll lootsin, et minu kõrval, ees ja taga jäävad istmed kõik tühjaks, aga paraku selgus, et terve lennuk on välja müüdud. Pileti registreerimisel tehti ka riiki sisenemise intervjuu eelsoojendus. Sain vastata, et mis mul USAs plaanis, kelle juures peatun, mis ta nimi on, kellena töötab ja äkki tean isegi, mis firmas. Teadsin.

JFK immigrationis tuli esmalt ennast masinas tuvastada ning ühtlasi tollideklar täita. Küsimuse juures, kas mul puuvilju, toitu, piimatooteid ja muud huvitavat on kaasas, tekkis mul korra dilemma, et kas ma peaksin oma juustupulgad, kohukese ja porgandid-kurgid deklareerima, aga mäletasin, et eelmine kord arutasime mu lennukist kaasavõetud lõheleiba üsna pikalt ning vajutasin, et pole midagi sellist. Igaks juhuks sõin enne järgmist lendu ära ka. Ühtlasi sain uuesti aru anda, et kuhu ma lähen ja miks seekord nii pikalt (pidasin sobivamaks vastuseks seda, et jaanuaris käisin esimest korda ja nii väga hakkas meeldima, et tulin nüüd kohe pikemalt). Kuna kõik pakikärud on selles kaunis lennujaamas tasulised (aga maksta saab ka krediitkaardiga, mis annab vast mõnevõrra aimu hinnast), siis kooner idabloki esindaja oma nelja koti alt välja ei paistnudki. Pilt nagu India teedelt, kus mootorrattal on terve hõimkond, nende 25 kana, 60 resti mune, uus diivan ja natuke eterniiti katuse parandamiseks.

Aga tulles tagasi terviseteema juurde, siis kõigepealt kruvisin ma ennast esmaspäeva õhtul üles sellega, et otsisin netist nõuandeid nohuga lendamiseks. Enamus nõuandeid oli, et ära lenda. Paarist ülejäänust lugesin välja soovitused, mille täitmiseks tuligi teisipäeval uuesti apteeki siirduda - soetasin midagi ninnapihustamiseks (toimis), midagi sissevõtmiseks (ei tarbinud, otsustasin, et segi ei tarbi) ja survet vähendavad kõrvatropid. Tallinn - Helsinki otsal oli kõik korras, Helsinki - London otsal tundus, et ikka natuke liiga lukku hakkavad kõrvad minema. Ning kui hakkasime maanduma New Yorgis, otsustasin, et katsetan neid kalleid kõrvatroppe. Tulemuseks oli lennukist mahaminnes tummfilm ning intervjuuküsimuste lugemine huultelt ning tunnetuslik lähenemine (pakkusin huupi, mida ta võis küsida). Kui hiljem kuulmine jupikaupa tagasi hakkas tulema, siis enne ragises nagu need vanad raadiod, kus tuli nuppu kruvides kanalit otsida.

Kaks viimast lendu, New York - Boston ja Boston - Detroit olid odavlennufirmaga JetBlue. Odavlennufirma pardale oli võimalik võtta suuremat pagasit kui ma ära andsin, lisaks oli igal lubatud kahe kotiga tulla. Pardal oli tasuta wifi ja jalaruumi oli rohkem kui American Airlines'i London - New York lennul. Ühtlasi märkasin, et lennukites vett tellides saab minipudeli, samas cocat, mahla vmt tellides saad pooleliitrise plekkpurgi. Go figure.

Detroidi lennujaama pagasiala oli avatud kõigile soovijatele, tänavalt sai rahulikult sisse - välja jalutada. Nii mitmedki taaskohtumised leidsid aset just pagasilindi kõrval :)

Siis kui ma šokolaadipoes käin

Käisin juuksuris. Kuna sellel tütarlapsel, kelle juures ma viimati käisin, oli parajasti puhkus, lasin ühe teise juurde aja panna. Sattus selline vingus olekuga tädi. Mitte, et telefonis selle eest hoiatatud oleks, onju. Palusin otsad ära lõigata.
Juuksur: Kas pesta ka vaja?
Mina: Ei ole.
J: Kas midagi peas on?
M: Ei ole.
J: Lakki näiteks?
M. Ei ole, ma ei kasuta lakki. Midagi ei ole.
J: Sest lakk nüristab kääre.
M: ...
Hakkas lõikama. 5 minutit hiljem:
J: Ikka oleks pidanud pesema. Kuna te viimati pesite?
M: Eile õhtul (kell oli parajasti 11:10 ja ma olin just eelmisel õhtul poole nelja ringis pesnud. Võimalik, et kiirustamise tõttu šampooni natuke halvasti välja pesnud).
J: Tõsi või? Oleks arvanud, et pikemat aega pole pesnud.
M: Jah (+selgitasin šampooniasja). Ma nagunii pesen iga päev.
J: Hmmm.
Natuke hiljem:
J: Mis šampooni te kasutate?
M: Al Verde omi.
J (pole neist kuulnudki): Võib-olla peaks šampooni vahetama?
Seletan uuesti seda väljaloputamise osa. Ja ei saa ise küll aru, et mu juuksed kuskil pesemata tunduks...
Lähen maksma ja ulatan kaardi.
J: Sularaha.
M: Ma siis pean Kristiine juurde tooma minema, mul pole nii palju.
Juuksur noogutab.
M: Aga ma olen siin varem saanud kaardiga maksta ja kodulehel ei jäänud ka silma, et nüüd ainult sularaha.
J: Saabki kaardiga ka maksta, aga sularaha on eelistatud.
Ulatan kaardi.
Needless to say, et Kamibi salongi ma rohkem ei lähe. Isegi selle siniste juustega toreda juuksuri juurde kui ta kunagi peaks puhkuselt naasema.

Aprillist alates kauplesin Karu Talu šokolaadipoepidajat, et ta teeks karamelliseeritud mandlitega šokolaadi. Koguseg lubas, aga teod ei jõudnud järele. Tegin siis nüüd juuli lõpus viimase katse ja ütlesin, et hädasti oleks Ameerika jaoks vaja, siis sain neljapäeval pildi, kuidas mu tahvlid jahtuvad. Imeline. Reedel käisin järel (vaata pilti, kotis on ainult šokolaadipoe saak).

Saolarises mingis kohvikus hakkas MyChefi reklaam silma. Tõesti kiire, kui Tallinna-suuruses linnas keskmiselt 47 minuga toidu kätte saad :D

Heal lapsel mitu nime

Käisime Pudelis kolmapäeval. Või pigem Pudeli terrassil. Ettenägelikult oli mul sulejope taas kotis, mille ma ka piisavalt varajasel õhtutunnil juba selga ajasin. Sellele vaatamata olen reedest saadik saanud nohu ja kurguvalu ravida.

Et Prisma tundub oma puu- ja köögiviljad kuskilt laojääkidest ostvat, pole mulle ammu enam uudis. Ega ka mitte see, et pühapäeva õhtul poodi minnes on suure tõenäosusega läbi müüdud suurem osa piimatooteid. Aga see, et täna vaatasid vastu tühjad riiulid seal, kus nad oleks võinud majapidamisšvamme täis olla või, et prügikotiriiulis oli saada vaid neid koledaid musti ning värvilisi ja lõhnavaid (kas te teadsite, et toodetakse sellist asja nagu roosi- ning õunalõhnaline prügikott?) prügikotte ning kõrvalvahes vaid kahte sorti tualettpaberit (üks hall, mis nägi välja kui korduvkasutatu ning teine mingi lõhnav) ei olnud mitte ootuspärane.

Pildil on Haselnusskugelid šokolaadiglasuuriga. Ehk Saksa Weihnachtsplätzchenid. Ehk saksapärased jõuluküpsised. Ettevalmistus jõuludeks ei saa kunagi liiga vara alata. Eriti kui nimetatud tähtpäev on juba nelja kuu pärast. Aga tegelikult ei maitse need imelised küpsised üldse jõululikult vaid on pigem nagu martsipan.

Vaja läheb:
3 munavalget
225gr roosuhkrut
380 grammi jahvatatud metspähkleid
80 grammi tumedat šokolaadi

Vahusta munavalged tugevaks vahuks ning lisa jaokaupa suhkur. Vahusta ühtlaseks. Lisa pähklid ning sega korralikult läbi. Jäta vähemalt kolmeks tunniks või üleöö külmkappi.

Pane ahi 150 kraadi juurde sooja ning veereta taignast kuulikesed (tuleb ca 40 või oleneb kui suured teed). Laota ahjupannile ning suru pisut lapikuks. Küpseta ca 12 minutit.

Lase jahtuda ning kasta seejärel sulašokolaadi sisse. Lase enne serveerimist veel ca pool tundi jahedas seista.

Loomaaeda ja kohvikusse

Gerli ja Saskia olid kolm päeva külas. Loomaaias käisid, poodides käisime ka, randa ei jõudnudki. Uiske polnud kaasas ja ilma oleks mage lihtsalt liugu lasta.

Lisaks Rataskaevu 16le (vaata neljast pilti) käisime ka Blissis (vaata bataadifriikatega pilti). Võtsin seal magustoiduks erinevaid kohupiimakreeme ning olin sunnitud ettekandja tähelepanu sellele juhtima, et minu meelest oli mustikakreem käärinud. Taldrik viidi ära ning mõni minut hiljem kui me just püsti ja liikuma hakkamas, tuli ettekandja, vabandas ette ja taha ning pakkus kompensatsiooniks kohvi või kooki. Kuna me juba minemas, siis võtsime hoopis Saskiale ühe kõrrejoogi teele kaasa :)

Ühtlasi avastasime vanalinnas kõndides merevaigust (või villast või linased) karvased kaisuloomad. Noh, nagu autentsed kohalikud suveniirid siis vist.

Woolish vol. 2. Gerli tahtis omale kampsi. Seal olla (taas) allahindlus. Aga läks kuidagi nii, et Gerli tuli välja ilma kampsita ja minul on nüüd kapis uus kampsun.