Kuidas veedaksite teie reede pealelõuna Ameerikas? Meie käisime naaberlinnas Viru Valget ja Vana Tallinna degusteerimas. Õigemini degusteeris vaid üks meist. Mitte mina. Jäi rahule ja ostis koju kaasa ka. Saime seda kohe laupäeval külaliselegi pakkuda.
Eelmisel laupäeval tegin munas ja jahus paneeritud suvikõrvitsaõisi, mille peale Scott uuris, et huvitav, et paneering üldse krõbe pole. Noh, kuna see polnud ka eesmärk, siis jah, krõbedaks ei saanud seda paneeringut kuidagi nimetada. Seega läksime sel nädalavahetusel uuele katsele. Lisaks tuli laupäeval veel Rebecca õhtust sööma ning Scott arvas, et Ameerika itaallasele võiks fiori di zuccaga muljet avaldada küll. Etteruttavalt olgu öeldud, et mulje avaldus. Täitsin seekord õied parema mozzarellaga kui eelmine kord ning maitsestasin mozzarella enne ära ka. Taignaks segasin munakollased, jahu, jääkülma õlle ja jääkülma vee. Lauale läksid kuumalt ning olid hetkega otsas ka. Muide, kui ma ütlen jääkülmalt, siis nii see ka on, sest peale külmkapi koristamist päeval, kus uks oli üle tunni aja lahti, keeras Scott seda "natuke" jahedamaks, mis ühtlasi külmutas ära kolme ülemise riiuli kraami. Lisaks kõigele grillitule ning juustudele ja salatitele tõi Rebecca omalt poolt kaasa virsikupiruka ning ma nüüd vaatan magamistoa terrassi all olevaid talasid natuke kahtlevalt. Konsulteerisin kaaluga ning jäime seisukohale, et terrassi kandevõime on vaja välja selgitada enne kui sinna uuesti päikest minna võtma.
Sellest tulenevalt ja mitmel muul põhjusel võtsin päikest ja vett pühapäeval maapinnal. Olime otsustanud, et see on kõige õigem päev akende ja sääsevõrkude pesemiseks. Loopisime sääsevõrgud alla ning suutsin ühe korra voolikut käest ära visates selle nii osavalt maha lennutada, et vastu maad käinud käepide vee uuesti jooksma pani ning mind läbimärjaks kastis. Vähemalt olid bikiinid seljas :)
Neljapäeval käisime väljas söömas ning muuhulgas võtsime ka lehtkapsa salati. Lisaks portsule kohevalt lehtkapsale oli seal mustikaid, pistaatsiapähkleid, kuiva kitsejuustu ning kaste. So far, so good. Hind oli sellel kausitäiel 12 dollarit. Ja kui ma mainin hinda 12 dollarit, siis sellesse pole lisatud tip ehk 12-dollariline salat läheb ca 14.40 maksma ikkagi. Kui mul muus osas (prantsuse sibulasupp, krabikotletid ja bataadifriikad) etteheiteid pole, siis selle salati hind oli täiesti balansist väljas. Ilmselgelt ei hoidnud ma oma arvamust ka enda teada. Kogu selle temaatika peale ostsime laupäeval taluturult kaks hiigelpunti lehtkapsast (kokku 4 dollarit), Targetist karbi mustikaid (kolm dollarit) ja Busch'st juustu ning vaarikaid. Tegin vaarikatest kastme, kasutasin ära peotäie mustikaid, mõned pähklid ning ca poole ühest lehtkapsapundist, mis tegi kolmele sööjale salati hinnaks kokku max 2 dollarit.
Õhtul kella veerand seitsme paiku läks elekter ära. Varsti tuli telefoni voicemail, et rikkest ollakse teadlikud ning juba homme õhtul kell 9 võime taas valgustatud toas istuda ning õhtuseid uudiseid vaadata. Well... Polnud eriti motiveeriv. Ca kaks tundi hiljem tuli uus voicemail, et tehnikud on juba meie tänavale jõudnud ning on lootust, et juba kell pool 1 öösel võime taas tuled põlema panna. Ning telefonid laadima. Mängisime küünlavalgel sõnamängu (native ja non-native mängisid viiki, muide) ning istusime terrassil. Kella kümne paiku läksime siiski magama ning veel enne kui magama õnnestus jääda, oli elekter tagasi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar