Viimased kaks nädalat tegelesin pakkimise asemel valdavalt apteekide külastustega. Tulemus on teisel pildil. Kõik, mida kodus ära ei söönud, pakkisin kaasa. Teemoonaks. Esmaspäeval linna peale läinud hääl pistis teisipäeval taas suure varba ukse vahelt sisse. Sai siiski kaasa.
Esimesel pildil on ka minu tavapärane koht lennukis. Tallinnast minnes istus ette ja taha ja külje peale kamp noori, kellest suur osa esimest korda lendas (õnneks Helsinkist edasi Sloveeniasse, mitte Londonisse). Arutluse all oli näiteks see, et Ryanairiga on kehv lennata, sest see maanduvat alati suure crashiga. Või noh, vähemalt need kaks korda kui etteheidet tegev noormees Ryanairiga üldse lendanud oli. Siis arutati, et kui pikk see lend Tallinnast Helsinkisse on. Üks arvas, et tund aega. Keegi teine ei usukunud, et nii kaua kestab. Aga selgus, et neil on need kõige odavamad piletid, siis on aeglasem lend ka. Õnneks kestis lend siiski vaid 20 minutit. London-NYC otsal vahetasin oma aknaaluse koha (kus ma ei tahtnud istuda) vahekäigu äärde ning sattusin eriti korpulentse ja higi järele haiseva naisterahva kõrvale. Suurema osa ajast kippus ta minu istmele valguma.
Londonis tuli pilet ära registreerida. Selgus, et Finnair oli mulle omaalgatuslikult lemmiklooma (või siis juhtkoera) piletile lisanud. Kuna mul polnud parajasti ühtegi kaasa rabada seal enam, siis kulus American Airlines'i esindajatel kahepeale üle kümne minuti, et nimetatud loom mu piletilt eemaldada ja väravas keegi kahtlustama ei hakkaks, et ma oma hamstri kuhugi ära olen sokutanud. Selle peale tuli taas kiiremini kui Usain Bolt oma parematel päevadel väravasse kihutada. Sooritus päädis ca 10-minutilise köhahooga, peale mida ma küll lootsin, et minu kõrval, ees ja taga jäävad istmed kõik tühjaks, aga paraku selgus, et terve lennuk on välja müüdud. Pileti registreerimisel tehti ka riiki sisenemise intervjuu eelsoojendus. Sain vastata, et mis mul USAs plaanis, kelle juures peatun, mis ta nimi on, kellena töötab ja äkki tean isegi, mis firmas. Teadsin.
JFK immigrationis tuli esmalt ennast masinas tuvastada ning ühtlasi tollideklar täita. Küsimuse juures, kas mul puuvilju, toitu, piimatooteid ja muud huvitavat on kaasas, tekkis mul korra dilemma, et kas ma peaksin oma juustupulgad, kohukese ja porgandid-kurgid deklareerima, aga mäletasin, et eelmine kord arutasime mu lennukist kaasavõetud lõheleiba üsna pikalt ning vajutasin, et pole midagi sellist. Igaks juhuks sõin enne järgmist lendu ära ka. Ühtlasi sain uuesti aru anda, et kuhu ma lähen ja miks seekord nii pikalt (pidasin sobivamaks vastuseks seda, et jaanuaris käisin esimest korda ja nii väga hakkas meeldima, et tulin nüüd kohe pikemalt). Kuna kõik pakikärud on selles kaunis lennujaamas tasulised (aga maksta saab ka krediitkaardiga, mis annab vast mõnevõrra aimu hinnast), siis kooner idabloki esindaja oma nelja koti alt välja ei paistnudki. Pilt nagu India teedelt, kus mootorrattal on terve hõimkond, nende 25 kana, 60 resti mune, uus diivan ja natuke eterniiti katuse parandamiseks.
Aga tulles tagasi terviseteema juurde, siis kõigepealt kruvisin ma ennast esmaspäeva õhtul üles sellega, et otsisin netist nõuandeid nohuga lendamiseks. Enamus nõuandeid oli, et ära lenda. Paarist ülejäänust lugesin välja soovitused, mille täitmiseks tuligi teisipäeval uuesti apteeki siirduda - soetasin midagi ninnapihustamiseks (toimis), midagi sissevõtmiseks (ei tarbinud, otsustasin, et segi ei tarbi) ja survet vähendavad kõrvatropid. Tallinn - Helsinki otsal oli kõik korras, Helsinki - London otsal tundus, et ikka natuke liiga lukku hakkavad kõrvad minema. Ning kui hakkasime maanduma New Yorgis, otsustasin, et katsetan neid kalleid kõrvatroppe. Tulemuseks oli lennukist mahaminnes tummfilm ning intervjuuküsimuste lugemine huultelt ning tunnetuslik lähenemine (pakkusin huupi, mida ta võis küsida). Kui hiljem kuulmine jupikaupa tagasi hakkas tulema, siis enne ragises nagu need vanad raadiod, kus tuli nuppu kruvides kanalit otsida.
Kaks viimast lendu, New York - Boston ja Boston - Detroit olid odavlennufirmaga JetBlue. Odavlennufirma pardale oli võimalik võtta suuremat pagasit kui ma ära andsin, lisaks oli igal lubatud kahe kotiga tulla. Pardal oli tasuta wifi ja jalaruumi oli rohkem kui American Airlines'i London - New York lennul. Ühtlasi märkasin, et lennukites vett tellides saab minipudeli, samas cocat, mahla vmt tellides saad pooleliitrise plekkpurgi. Go figure.
Detroidi lennujaama pagasiala oli avatud kõigile soovijatele, tänavalt sai rahulikult sisse - välja jalutada. Nii mitmedki taaskohtumised leidsid aset just pagasilindi kõrval :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar