Käisin juuksuris. Kuna sellel tütarlapsel, kelle juures ma viimati käisin, oli parajasti puhkus, lasin ühe teise juurde aja panna. Sattus selline vingus olekuga tädi. Mitte, et telefonis selle eest hoiatatud oleks, onju. Palusin otsad ära lõigata.
Juuksur: Kas pesta ka vaja?
Mina: Ei ole.
J: Kas midagi peas on?
M: Ei ole.
J: Lakki näiteks?
M. Ei ole, ma ei kasuta lakki. Midagi ei ole.
J: Sest lakk nüristab kääre.
M: ...
Hakkas lõikama. 5 minutit hiljem:
J: Ikka oleks pidanud pesema. Kuna te viimati pesite?
M: Eile õhtul (kell oli parajasti 11:10 ja ma olin just eelmisel õhtul poole nelja ringis pesnud. Võimalik, et kiirustamise tõttu šampooni natuke halvasti välja pesnud).
J: Tõsi või? Oleks arvanud, et pikemat aega pole pesnud.
M: Jah (+selgitasin šampooniasja). Ma nagunii pesen iga päev.
J: Hmmm.
Natuke hiljem:
J: Mis šampooni te kasutate?
M: Al Verde omi.
J (pole neist kuulnudki): Võib-olla peaks šampooni vahetama?
Seletan uuesti seda väljaloputamise osa. Ja ei saa ise küll aru, et mu juuksed kuskil pesemata tunduks...
Lähen maksma ja ulatan kaardi.
J: Sularaha.
M: Ma siis pean Kristiine juurde tooma minema, mul pole nii palju.
Juuksur noogutab.
M: Aga ma olen siin varem saanud kaardiga maksta ja kodulehel ei jäänud ka silma, et nüüd ainult sularaha.
J: Saabki kaardiga ka maksta, aga sularaha on eelistatud.
Ulatan kaardi.
Needless to say, et Kamibi salongi ma rohkem ei lähe. Isegi selle siniste juustega toreda juuksuri juurde kui ta kunagi peaks puhkuselt naasema.
Aprillist alates kauplesin Karu Talu šokolaadipoepidajat, et ta teeks karamelliseeritud mandlitega šokolaadi. Koguseg lubas, aga teod ei jõudnud järele. Tegin siis nüüd juuli lõpus viimase katse ja ütlesin, et hädasti oleks Ameerika jaoks vaja, siis sain neljapäeval pildi, kuidas mu tahvlid jahtuvad. Imeline. Reedel käisin järel (vaata pilti, kotis on ainult šokolaadipoe saak).
Saolarises mingis kohvikus hakkas MyChefi reklaam silma. Tõesti kiire, kui Tallinna-suuruses linnas keskmiselt 47 minuga toidu kätte saad :D
Juuksur: Kas pesta ka vaja?
Mina: Ei ole.
J: Kas midagi peas on?
M: Ei ole.
J: Lakki näiteks?
M. Ei ole, ma ei kasuta lakki. Midagi ei ole.
J: Sest lakk nüristab kääre.
M: ...
Hakkas lõikama. 5 minutit hiljem:
J: Ikka oleks pidanud pesema. Kuna te viimati pesite?
M: Eile õhtul (kell oli parajasti 11:10 ja ma olin just eelmisel õhtul poole nelja ringis pesnud. Võimalik, et kiirustamise tõttu šampooni natuke halvasti välja pesnud).
J: Tõsi või? Oleks arvanud, et pikemat aega pole pesnud.
M: Jah (+selgitasin šampooniasja). Ma nagunii pesen iga päev.
J: Hmmm.
Natuke hiljem:
J: Mis šampooni te kasutate?
M: Al Verde omi.
J (pole neist kuulnudki): Võib-olla peaks šampooni vahetama?
Seletan uuesti seda väljaloputamise osa. Ja ei saa ise küll aru, et mu juuksed kuskil pesemata tunduks...
Lähen maksma ja ulatan kaardi.
J: Sularaha.
M: Ma siis pean Kristiine juurde tooma minema, mul pole nii palju.
Juuksur noogutab.
M: Aga ma olen siin varem saanud kaardiga maksta ja kodulehel ei jäänud ka silma, et nüüd ainult sularaha.
J: Saabki kaardiga ka maksta, aga sularaha on eelistatud.
Ulatan kaardi.
Needless to say, et Kamibi salongi ma rohkem ei lähe. Isegi selle siniste juustega toreda juuksuri juurde kui ta kunagi peaks puhkuselt naasema.
Aprillist alates kauplesin Karu Talu šokolaadipoepidajat, et ta teeks karamelliseeritud mandlitega šokolaadi. Koguseg lubas, aga teod ei jõudnud järele. Tegin siis nüüd juuli lõpus viimase katse ja ütlesin, et hädasti oleks Ameerika jaoks vaja, siis sain neljapäeval pildi, kuidas mu tahvlid jahtuvad. Imeline. Reedel käisin järel (vaata pilti, kotis on ainult šokolaadipoe saak).
Saolarises mingis kohvikus hakkas MyChefi reklaam silma. Tõesti kiire, kui Tallinna-suuruses linnas keskmiselt 47 minuga toidu kätte saad :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar