Amsterdam Adventures. Kiigud, järjekorrad ja ahjusoojad croissant’id

 

Hommik algas hotelli hommikusöögiga, mis väärib eraldi lõiku tänases postituses: croissant’id otse ahjust, pannkoogid otse müstilisest pannkoogimasinast ning puuviljad, mida hakiti meie silme all nagu kokasaates. Saskia sõnul ei olnud aga viinerid viineri nime väärt ning temast jäid nad taldrikule.

Saiakeste ja suhkrulaksu pealt suundusime A’DAM Lookouti – kõrghoonesse, mis on kuulus oma suurepäraste panoraamvaadete poolest. Meie plaan oli lihtne: nautida linnasiluetti, teha paar pilti ja tulla tagasi alla. See hiigelkiik, mis sind hoone servast üle linna kiigutab? Absoluutselt ei olnud plaanis.

 
Aga siis nägin ma seda kiikumas. Ei kestnud just väga kaua … ja Saskia silmad lõid särama, nagu oleks ta just leidnud tasuta Wi-Fi. „Kas sa tegelt ka tahad minna?“ küsisin. Selgus, et ta tahtis. Väga-väga. Ja nii me läksimegi. Mina hoidsin elu eest kinni ja Saskia nautis seda nagu tõeline ameerika mägede fänn. Pean tunnistama — tore oli. Või noh, polnud viga. Ühe korra. Saskia oleks kohe uuesti läinud, aga õnneks polnud see tasuta.

Enne seda adrenaliinilaksu sai Saskia veel esimest korda metrooga sõita — ja nimetas seda pea sama ägedaks kogemuseks kui kiike. Peaaegu.

Järgmine sihtkoht: Stüssy, tänavamoe püha graal. Ainult et… pühadus nõudis kannatlikkust: poodi lasti korraga vaid 5-6 inimest ja järjekord lookles poole punaste laternate rajoonini. Poolepäevase ootamise järel pääsesime lõpuks sisse — ainult selleks, et avastada: kogu valik oli üsna kesine. Nii palju siis tänavamoest ja uuest garderoobist.

Et pettumust tasakaalustada, põikasime läbi TK Maxxist (väga edukas shopping), enne kui lõunat otsima läksime.

Pärast lõunat tahtis Saskia kindlasti Hollisteri minna. Keerasime nurga taha ja vaatepilt võttis sõnatuks: järjekord ulatus üle saja meetri. Tõeline "Nagu päriselt?" hetk. Valmistusime juba pikaks ootamiseks, aga mööda kõndides selgus, et Hollisterisse pääses vabalt. See meeletu saba oli hoopis teisel pool tänavat olevasse poodi, kus müüdi Labubusid. Kui lojaalne lugeja ei ole fenomeniga kursis, siis tegemist on väga kalli ja väga koleda nukuga. Soovisime vapratele järjekorras seisjatele edu ja jätkasime oma plaanidega.

Meelelahutuseks tegime kiire tiiru lilleturul ja põikasime siis hotelli väikesele siestale.

Õhtul uurisin Saskialt, mida ta veel teha tahaks. Ilmselt kartes, et ma vean ta järgmisele 10 km jalutusringile, valis ta turvalise variandi: kanalikruiisi. Hea valik. Sildumiskoht oli otse hotelli ees ja varakult kohale jõudes saime parimad aknaalused kohad. Poole tuuri peal selgus, et Amsterdami liiklus pole umbes ainult tänavatel või õhus — ka kanalitel tekib ummikuid. Üks paat sõitis meile lausa tagant sisse.

Päeva lõpetasime kiire poeskäiguga, et õhtuks midagi süüa võtta, ning vajusime hotellis voodisse.