Tõusime kell 4 ning läksime mere äärde saabuvaid praame vaatama. Praame polnud. Kell viis ka polnud. Kella kuue paiku hakati kuuldavasti praamipileteid müüma. Aga praami ikka polnud.
Päike hakkas välja tulema, vihma ei sadanud ning puhus kerge tuul. Leppisime paari filipiinoga kokku, et viivad meid oma paadiga Cebule. Algus oli ilus, kerge laine, värskendav tuul puhus. Siis saime saarte vahelt välja ning lained olid ühtäkki paadist kõrgemad :) Ca tunni pärast jõudsime Cebu randa. Läksime tee äärde, et võimalikult kiirelt takso või auto leida, et Cebusse saada. Selgus, et selles külas sellist teenust ei pakuta. Filipiinidel, kus muidu igaühel on just vajaliku oskuse või varustusega onupoeg? Kus üritatakse müüa kõiki vajalikke ja ebavajalikke teenuseid? Ja nüüd siis ei saa autot. Aga tuli buss ja istusime sisse. Selgus, et muda tõttu libedad teed mitte ei kiirenda bussi Cebusse jõudmist vaid aeglustavad. Hmh. Arvestasime, et kui buss sõidab kolm tundi, siis autoga saaks vast kahe tunniga ning siis ma oleksin ilusti graafikus ning jõuaksin oma lennule. Selgus, et libedatel teedel sõidab see buss neli tundi. Ja ma juba tean, mida filipiini aeg tähendab. Vaatamata kahele pikale vetsupeatusele teel jõudiski buss juba pool 12 Cebusse. Hüppasime ühel tänavanurgal maha ning võtsime takso lennujaama. Ca 11:55 olime kohal ning mul isegi terve tund aega pardakaart välja printida, riided vahetada ning asjad ümber pakkida. Kuna lennujaamal on kahe tunni reegel ehk et sisse pääsed alles kaks tundi enne oma lendu, siis Martin, kelle lend oli alles kell kuus õhtul, jäi välja. Minda lendasin Palawanile, Martin Saigoni.
Jõudsin cappuccino kõrvale veel kiirelt guugeldada, kuidas Puerto Princesas lennujaamast linna saab ning kuna selgus, et see on piisavalt lähedal, jalutasin linna ning võtsin hotelli.
Päike hakkas välja tulema, vihma ei sadanud ning puhus kerge tuul. Leppisime paari filipiinoga kokku, et viivad meid oma paadiga Cebule. Algus oli ilus, kerge laine, värskendav tuul puhus. Siis saime saarte vahelt välja ning lained olid ühtäkki paadist kõrgemad :) Ca tunni pärast jõudsime Cebu randa. Läksime tee äärde, et võimalikult kiirelt takso või auto leida, et Cebusse saada. Selgus, et selles külas sellist teenust ei pakuta. Filipiinidel, kus muidu igaühel on just vajaliku oskuse või varustusega onupoeg? Kus üritatakse müüa kõiki vajalikke ja ebavajalikke teenuseid? Ja nüüd siis ei saa autot. Aga tuli buss ja istusime sisse. Selgus, et muda tõttu libedad teed mitte ei kiirenda bussi Cebusse jõudmist vaid aeglustavad. Hmh. Arvestasime, et kui buss sõidab kolm tundi, siis autoga saaks vast kahe tunniga ning siis ma oleksin ilusti graafikus ning jõuaksin oma lennule. Selgus, et libedatel teedel sõidab see buss neli tundi. Ja ma juba tean, mida filipiini aeg tähendab. Vaatamata kahele pikale vetsupeatusele teel jõudiski buss juba pool 12 Cebusse. Hüppasime ühel tänavanurgal maha ning võtsime takso lennujaama. Ca 11:55 olime kohal ning mul isegi terve tund aega pardakaart välja printida, riided vahetada ning asjad ümber pakkida. Kuna lennujaamal on kahe tunni reegel ehk et sisse pääsed alles kaks tundi enne oma lendu, siis Martin, kelle lend oli alles kell kuus õhtul, jäi välja. Minda lendasin Palawanile, Martin Saigoni.
Jõudsin cappuccino kõrvale veel kiirelt guugeldada, kuidas Puerto Princesas lennujaamast linna saab ning kuna selgus, et see on piisavalt lähedal, jalutasin linna ning võtsin hotelli.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar