Veetes neljandat päeva rannas, kus päeva kõige põnevam teema on arvamine, kui kaua personalil kulub munapraadimiseks (täna oli neil KÕIK juba valmis kui ma gazebosse jõudsin), ei ole mul hetkel muud raporteerida. Krabid sibasid hommikul jälle rannas.
Aga. Sattusin täna hommikul lugema ühte blogi, kus eesti pere elas mõnda aega Filipiinidel. Sealt jäi paar mõtet filipiinode kohta silma, millest ma osadega olen nõus ja osadega mitte.
Toiduvalik. Toit. Söömisharjumused ja -võimalused.
Valdavalt on Filipiinid kaetud pisikeste poodidega. Enam-vähem igas teises majapidamises on pood - müüakse saia, minipakendites šampoone, hambapastasid, pesupulbrit, kohvipulbreid (ja need on kõik üheks kasutuskorraks mõeldud pakendites!), tohututes kogustes konserve - liha ja tuunikala peamiselt, komme, snäkke, mune, vett, õlut, rummi, kümmet erinevat sorti riisi, teinekord natuke köögi- või puuvilja ka. Lisaks neile on turud - palju puu- ja köögivilja, toorest liha, meeletult kuivatatud kala. Supermarketeid on siin-seal ka. Need on ca 90-95% täis konserve, snäkke, küpsiseid, komme, kiirnuudleid. Ülejäänud pisikesele osale mahuvad ära piimatooted, jäätis, puuviljad. Järgnevalt ma ei pea silmas Filipiini kõige vaesemat elanikkonda, neid, kes elavad ilma vee ja elektrita ning käivad poole päeva tee kaugusel linnas kolme tomatit ja nelja baklažaani müümas. Vaid neid, kellel on neli seina ja katus, kraanivesi, telekas, karaokesüsteem. Ühest küljest on nende toiduvalik tõenäoliselt ka tootjate poolt dikteeritud, sest kui ikka poes ainult konserve saada on, siis mis võimalused linnainimesel ka on. Aga ka turud, kus on värsket kraami küllalt, ei ole kunagi kohalike poolt ülerahvastatud. Ja nii nad söövadki peamiselt riisi, mune, kuivatatud kala ja grillil väljaväänatud liha. Tüüpiline filipiini hommikusöök on tass riisi, praemuna ja mingi jupp vorsti. Unustasin enne mainimata, et lihakultus on siin üle kõige. Siinses saarteriigis pole teinekord üldse lihtne (värsket) kala leida, menüüd on täielikult lihale üles ehitatud. Lisaks tarbivad nad meeletult vorste. Ja vorstid on kõik tumepunased. Toiduvärviga siin ei koonerdata. Lisaks juba mainitud riisile tarbitakse meeletutes kogustes suhkrut. See käib automaatselt igale poole - 3in1 kohv, puuviljashake'id (ja siin on ülimagusad puuviljad!), värvilised morsid ja mahlad (purgimahlad on minu jaoks täiesti joodamatud). Jäätiseks süüakse tihti kilekotist külmutatud mahla - seda imetakse välja pikast peenest kilekotist. Üsna ebameeldiv vaatepilt, if you ask me.
Otseselt ei tasu ka rääkida, et inimestel raha väga vähe on (jällegi - ma ei pea seda kõige vaesemat, keset mägesid elavat töötut perekonda ega ka Euroopa kiirmoekettide vabrikutes 16-tunniseid vahetusi tegevaid filipiinosid silmas). Kui mul on pikem bussisõit plaanis, siis ma käin enne poest läbi, ostan omale suure pudeli vett ning võimalik, et ka koti pähkleid või mõne banaani tee peale kaasa. Filipiinod tulevad bussi, olles ülekoormatud Jollibee, Mr Donuti või Dunkin Donuti karpide ning mahlapakkidega. Ja nii nad alustavad 3-tunnist sõitu pontšikute, jäätise ja värviliste jookidega. Kui bussi tulevad snäkimüüjad (ja neid käib bussis omajagu), siis ostetakse neilt vett (kui minu pooleteistliitrine pudel maksis ca 20 peesot, siis nemad ostavad bussis pooleliitrise 15 peeso eest), seakamarakrõpse, kalakrõpse jmt.
Kõige selle juures pole ime, et nende kaal kasvab, hambad kukuvad järjest välja ning nahk on kehv.
Aga. Sattusin täna hommikul lugema ühte blogi, kus eesti pere elas mõnda aega Filipiinidel. Sealt jäi paar mõtet filipiinode kohta silma, millest ma osadega olen nõus ja osadega mitte.
Toiduvalik. Toit. Söömisharjumused ja -võimalused.
Valdavalt on Filipiinid kaetud pisikeste poodidega. Enam-vähem igas teises majapidamises on pood - müüakse saia, minipakendites šampoone, hambapastasid, pesupulbrit, kohvipulbreid (ja need on kõik üheks kasutuskorraks mõeldud pakendites!), tohututes kogustes konserve - liha ja tuunikala peamiselt, komme, snäkke, mune, vett, õlut, rummi, kümmet erinevat sorti riisi, teinekord natuke köögi- või puuvilja ka. Lisaks neile on turud - palju puu- ja köögivilja, toorest liha, meeletult kuivatatud kala. Supermarketeid on siin-seal ka. Need on ca 90-95% täis konserve, snäkke, küpsiseid, komme, kiirnuudleid. Ülejäänud pisikesele osale mahuvad ära piimatooted, jäätis, puuviljad. Järgnevalt ma ei pea silmas Filipiini kõige vaesemat elanikkonda, neid, kes elavad ilma vee ja elektrita ning käivad poole päeva tee kaugusel linnas kolme tomatit ja nelja baklažaani müümas. Vaid neid, kellel on neli seina ja katus, kraanivesi, telekas, karaokesüsteem. Ühest küljest on nende toiduvalik tõenäoliselt ka tootjate poolt dikteeritud, sest kui ikka poes ainult konserve saada on, siis mis võimalused linnainimesel ka on. Aga ka turud, kus on värsket kraami küllalt, ei ole kunagi kohalike poolt ülerahvastatud. Ja nii nad söövadki peamiselt riisi, mune, kuivatatud kala ja grillil väljaväänatud liha. Tüüpiline filipiini hommikusöök on tass riisi, praemuna ja mingi jupp vorsti. Unustasin enne mainimata, et lihakultus on siin üle kõige. Siinses saarteriigis pole teinekord üldse lihtne (värsket) kala leida, menüüd on täielikult lihale üles ehitatud. Lisaks tarbivad nad meeletult vorste. Ja vorstid on kõik tumepunased. Toiduvärviga siin ei koonerdata. Lisaks juba mainitud riisile tarbitakse meeletutes kogustes suhkrut. See käib automaatselt igale poole - 3in1 kohv, puuviljashake'id (ja siin on ülimagusad puuviljad!), värvilised morsid ja mahlad (purgimahlad on minu jaoks täiesti joodamatud). Jäätiseks süüakse tihti kilekotist külmutatud mahla - seda imetakse välja pikast peenest kilekotist. Üsna ebameeldiv vaatepilt, if you ask me.
Otseselt ei tasu ka rääkida, et inimestel raha väga vähe on (jällegi - ma ei pea seda kõige vaesemat, keset mägesid elavat töötut perekonda ega ka Euroopa kiirmoekettide vabrikutes 16-tunniseid vahetusi tegevaid filipiinosid silmas). Kui mul on pikem bussisõit plaanis, siis ma käin enne poest läbi, ostan omale suure pudeli vett ning võimalik, et ka koti pähkleid või mõne banaani tee peale kaasa. Filipiinod tulevad bussi, olles ülekoormatud Jollibee, Mr Donuti või Dunkin Donuti karpide ning mahlapakkidega. Ja nii nad alustavad 3-tunnist sõitu pontšikute, jäätise ja värviliste jookidega. Kui bussi tulevad snäkimüüjad (ja neid käib bussis omajagu), siis ostetakse neilt vett (kui minu pooleteistliitrine pudel maksis ca 20 peesot, siis nemad ostavad bussis pooleliitrise 15 peeso eest), seakamarakrõpse, kalakrõpse jmt.
Kõige selle juures pole ime, et nende kaal kasvab, hambad kukuvad järjest välja ning nahk on kehv.
Eatery - kohalik söökla
Siin on kahesuguseid söögikohti - restoranid ja eateried. Lisaks on muidugi ka kiirtoidukohad nagu MacDonalds, Jollibee, Dunkin Donut jne.
Väga tõenäoline on, et restoranis kohvi tellides tuuakse lauda kuum vesi ja pakk 3in1 kohvipulbriga. Seda ka näiteks kallima resorti restoranis. Või nuudleid köögiliviljaga tellides avastad oma taldrikult paki kiirnuudleid. Seega tasub menüüd alati teatava eelarvamusega lugeda.
Eateryd on sööklad, kus toit tehakse hommikul valmis ja hoitakse siis päev otsa metallalustel leti peal. Tavaliselt on valikus vähemalt 3-4 sorti liha, mingi kala, paar köögiviljarooga ning mingi nuudlisegu. On ka neid sööklaid, kus letil on kümneid vaagnaid erinevate toitudega. Üks ports maksab enamasti 15-30 peesot ning minusugusele piisab 2-3 portsust :) Jakasalat ning kala kookoskastmes on siiani parimad leiud olnud.
Tänavatelt on võimalik osta friteeritud platanoid (banaaniline), maisi, grilltiku otsas vorste ja liha ning tõenäoliselt veel üht-teist. Friteeritud platanod on head :)
Ja ometi tundub neil nii palju võimalusi olevat köögivilja kasvatamiseks ja pakkumiseks. Või kasvõi puuviljad - valik on siin imemaitsev. Samas kui tellid kuskilt shake'i, siis pole võimatu, et puuvilja on seal vaid 15% ning ülejäänu moodustab suhkur, jää ning mingid pulbrid.
Kulud
Mis mind kohalike juures alati hämmastama paneb, on see, et nad isegi ei ürita kuidagi tervislikumalt elada - söövad paljast riisi, et raha jääks Tanduay ja suure ekraaniga teleka jaoks. Või nutitelefoni jaoks.
Lapsed kannavad 100% sünteetikat ning pealevaadates kõige ebamugavamaid jalatseid (või siis tihtipeale 6 numbrit suuremaid plätusid). Siinkohal ei saa siiski vanemaid süüdistada, sest reaalselt polegi poodides miskit saada. Vähemalt neis, kus mina olen käinud, on stanged täidetud koleda sünteetikaga.
Juba mainitud blogis olnud väitega, et pole neil vabrikutöölistel nii kehv elu midagi ning 117 peesot päevas (keskmine sissetuleks kalendripäeva kohta) teenides on elu täitsa ok, vähemalt on neil töö, ei tahaks ma eriti nõustuda. 200 peesot tööpäevas kipub siin kuuldavasti olema selline alumise otsa palk, alla mille pigem eelistatakse tööle mitte minna. Keskmiselt teenitakse 400 peesot (töö)päevas, mis teeb ühe päeva sissetulekuks keskmiselt 270 peesot.
Loomapidamine
Kust nad üleüldse liha saavad, on minu jaoks endiselt lahendamata teema. Loomad, keda ma siin näen, on üldjuhul paljas luu ja nahk. Nähes, mis oludes siin loomad elavad, saaks tõenäoliselt suuremast osast karnivooridest vähemalt taimetoitlased kui mitte veganid. Lehmad ja kitsed veedavad oma päevi prügimägedel, kus nad krõmpsutavad kilekotte ja prahi alt paistvaid üksikuid kõrrelisi.
Need on lihtsalt tähelepanekud ja rikuvad nad siiski eelkõige oma tervist (minu oma vaid juhul, kui mul pole meeles mainida "No sugar", "No MSG" jmt) ning ma pean filipiinosid endiselt koos kambodžalastega kõige sõbralikumateks inimesteks, keda ma kohanud olen :)
Broneerisin homseks Sabangi bussi peale koha. Sabangis olevat elektrit 4 tundi päevas, kella kuuest kümneni õhtul. Interneti olemasolust ma ei tea hetkel veel midagi :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar