Kuna tahtsime varakult liikuma saada, siis pidime loobuma oma tavapärasest hommikusöögikohast ja sealsest meelelahutusest ning sõime mujal pannkooke.
Läksime tricycle'iga suure tee äärde, kus meile üritati maha müüa mõtet sõita taksoga sadamasse (1800 PHP) vs buss, mis tulevat alles 50 minuti pärast (maksab ca 75 PHP ühele). Jäime siiski bussi juurde, mis tuli vähem kui 10 minuti pärast. Bussiga saime sillani, mis oli taifuunis kahjustada saanud. Sealt tuli üle silla minna ja teiselt poolt uue bussi peale. Kuna teisel pool bussi eriti ei paistnud, siis võtsime lõpuks tricycle'i ja sõitsime sellega otse sadamasse. Praamiga üle, jeepneyga Dumaguetesse, seal hotelli. Ma küll enam-vähem mäletasin, kus immigration office asub, aga küsisin igaks juhuks üle. Hotelli admin ütles, et hotelli kõrvalt tricycle... Mille peale ma jäin natuke nõutult vaatama ja ütlesin, et ma läheksin jalgsi. Selgus, et immigration on umbes 3-minutilise jalutuskäigu kaugusel.
Ostsime tee pealt veel Dunkin Donuteid kaasa :) Immigrationis saime kokku austerlaste Klausi ja Reinhardiga, kes olid mõlemad juba hommikust saadik seal olnud, et viisapikendustaotlus sisse anda. Selgus, et passi saavad nad tagasi alles reedel. Ilmselgelt ei kõlanud see hästi, sest ma plaanisin oma passi veel samal päeval, hiljemalt järgmisel tagasi saada, et siis Bantayani minna. Läksime siis totaalselt ülerahvastatud ruumi, võtsin avalduse ja järjekorranumbri ning läksime sööma. Täitsin seal avalduse ära, kaalusime võimalikke alternatiivplaane ning otsustasime Siquijori kasuks. Tagasijõudes selgus, et mu number on napilt möödas, aga kui tütarlaps nr 19 välja hõikas ja ma oma 16ga letti läksin, siis polnud see mingi probleem. Väike arusaamatus tekkis meil siis, kui ma ei saanud aru, miks mu pakutav pilt ei sobi. Lõpuks selgus, et see pole täpselt õiges mõõdus. Duh. Õnneks oli mul ka suurem pilt varuks, sest ma ausalt öeldes ei julgenud sealt laua tagant ära minna, enne kui pass sisse antud. Neil oli niigi ukse peal juba silt, et "Sorry, we're closed".
Käisime natuke poodides, tegime tööd ja sõime õhtust.
Läksime tricycle'iga suure tee äärde, kus meile üritati maha müüa mõtet sõita taksoga sadamasse (1800 PHP) vs buss, mis tulevat alles 50 minuti pärast (maksab ca 75 PHP ühele). Jäime siiski bussi juurde, mis tuli vähem kui 10 minuti pärast. Bussiga saime sillani, mis oli taifuunis kahjustada saanud. Sealt tuli üle silla minna ja teiselt poolt uue bussi peale. Kuna teisel pool bussi eriti ei paistnud, siis võtsime lõpuks tricycle'i ja sõitsime sellega otse sadamasse. Praamiga üle, jeepneyga Dumaguetesse, seal hotelli. Ma küll enam-vähem mäletasin, kus immigration office asub, aga küsisin igaks juhuks üle. Hotelli admin ütles, et hotelli kõrvalt tricycle... Mille peale ma jäin natuke nõutult vaatama ja ütlesin, et ma läheksin jalgsi. Selgus, et immigration on umbes 3-minutilise jalutuskäigu kaugusel.
Ostsime tee pealt veel Dunkin Donuteid kaasa :) Immigrationis saime kokku austerlaste Klausi ja Reinhardiga, kes olid mõlemad juba hommikust saadik seal olnud, et viisapikendustaotlus sisse anda. Selgus, et passi saavad nad tagasi alles reedel. Ilmselgelt ei kõlanud see hästi, sest ma plaanisin oma passi veel samal päeval, hiljemalt järgmisel tagasi saada, et siis Bantayani minna. Läksime siis totaalselt ülerahvastatud ruumi, võtsin avalduse ja järjekorranumbri ning läksime sööma. Täitsin seal avalduse ära, kaalusime võimalikke alternatiivplaane ning otsustasime Siquijori kasuks. Tagasijõudes selgus, et mu number on napilt möödas, aga kui tütarlaps nr 19 välja hõikas ja ma oma 16ga letti läksin, siis polnud see mingi probleem. Väike arusaamatus tekkis meil siis, kui ma ei saanud aru, miks mu pakutav pilt ei sobi. Lõpuks selgus, et see pole täpselt õiges mõõdus. Duh. Õnneks oli mul ka suurem pilt varuks, sest ma ausalt öeldes ei julgenud sealt laua tagant ära minna, enne kui pass sisse antud. Neil oli niigi ukse peal juba silt, et "Sorry, we're closed".
Käisime natuke poodides, tegime tööd ja sõime õhtust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar