Hommikul jooksmas käies oli väljas veel kerge pilvisus ning merevaigulahevaated täiesti lummavad. Peaaegu oleks ennast jooksma unustanud, aga meil oli ju brunch Il Vinos plaanis. Il Vino avati kell 10 ning esimeste külalistena kell 10:02 saime katuseterrassil omale parima vaatega koha valida. Selgus, et sellega meie hea õnn ka lõppes. Peale meid tulid neli laudkonda, kaks neist lastega pered ning kaks üksikut külastajat. Kõik neli laudkonda said oma söögid enne meid ning üks kahest soolokülastajast jõudis isegi ära süüa, maksta ning lahkuda kui me endiselt ainult vaateid saime nautida. 45 minutit peale lauda istumist saime kätte munad (Scott kiitis heaks) ning kaerahelbepudru, mille tarbimiseks kaalusin noa küsimist, sest lusikaga oli seda üsna keeruline tükkideks murda.
Pakkisime oma piknikutoolid ning külmkapist toiduvaru seljakotti ning asusime Venemaa poole teele. Ca tunni järel leidsime keset metsa täiesti suurepärase ja inimtühja luite, panime oma pikniku üles ning nautisime head sööki ja vaateid. Edasi Leedut ja Venemaad eraldava okastraataia äärt mööda jalutades jõudsime välja täiesti superlux privaatrandadesse. Kuna meil oli plaanis vaid väike matk metsas ja luidetel, siis ilmselgelt polnud mul kaasas bikiine... Keerasin omale rannalina ümber, selja pealt sõlme ja käisin nagu korralikult kaetud mosleminaine ujumas.
Õhtul otsustasin abikaasale Leedu köögi paremaid palasid tutvustada ning tellisin zeppelinid. Need maitsesid endiselt nagu ... zeppelinid. Ehk rohkelt maitsetut kartulikliistrit hakkliha ümber. Mul oma burgerile ja friikatele polnud midagi ette heita.
Kuna päike tõuseb meie poolt, aga loojub vastaskaldale, siis täna otsustasime, et viimasel õhtul vaatame ka loojangu üle ning võtsime ette 25-minutilise jalutuskäigu poolsaare läänekaldale. Mida polnud, oli päike. Selle eest oli ohtralt pilvi ning õrn roosa jume seal, kus päike võiks parajasti olla.
Vahepeal oli selgunud, et restoran, mille pärast me Vilniusesse plaanisime minna, on suvel nädalavahetustel suletud... Nende ärimudel jäi meile küll segaseks, aga selge oli, et meil pole mõtet Vilniusesse minna, kui me Bistro18-s süüa ei saa. Hakkasime siis kaarti vaatama ja kaardi, Google'i ning isaga konsulteerides otsustasime hoopis Šiauliais peatuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar