Meie terrassitu, aga parklapiknikuvariandiga hotell pakkus ka hommikusööki. Kuna tegemist oli bufeega, siis arvasime, et on hea mõte kohe hommikul kell kaheksa minna enne kui ülejäänud külastajad peale lendavad ja toit täis köhitakse. Kuna hotellihoovis tegutseb ka noortehostel, mis parajasti umbes poole Dresdeni jagu Saksa koolinoori majutas, siis see plaan paraku ei toiminud. 7:50 oli ukse taga juba muljetavaldav järjekord unetuid noori ning 7:55 kui uksed avati, ei olnud laua ümber enam vaba kohta, kustkaudu lähema juustuviiluni küünitada. Puder tundus maisimannaoma olevat ning pannkoogid lihavõttest saadik kasutuses olnud õlis praetud. Otsustasime homme mujal süüa.
Jalutasime poolsaare teisel küljel asuvasse randa ning lahendasime seal mõned reisitestid kaasavõetud raamatust kuni kõht hakkas tühjaks minema. Tegime hotellis veel võileiba ning sõime tomateid ja läksime pealelõunal metsa ja luidetele jalutama. Kuna ka Nida osas oli eeltöö tehtud ja restoran välja valitud, siis pealelõunal jalutasime Il Vinost läbi, et menüü üle vaadata ning õhtuks laud kinni panna. Tegemist oli siiski auuli kõige kaugemal asuva restoraniga ning 11 minutit poleks tahtnud näljasena tühja kõndida. Tegemist oli kesklinna idüllist eemalasuva nõukaaegse telliskivist ning luitunud puidust arhitektuuripärliga, kus ühe maja kolmandal korrusel asus restoran ja köök ning naabermaja katusel nende terrass. Vahepeal oli sild. Katuseterrassilt avanesid hingematvad vaated päikeseloojangule ning Emmanuelle'i plakatitega kaunistatud klaasseinaga tualettruumile.
Õhtul kella seitsmeks jõudsime tagasi restorani ning hakkasime, nagu tavaliselt, lauda looka tellima: krevetid, metsikud kartulid, grillitud sai juustuga, friteeritud jalopenod, fetaga täidetud kirsstomatid ning spargel singiga. Megahea. Ümbritsevates laudades istuvad pered hoolitsesid ka selle eest, et pikal ooteajal meil igav ei hakkaks. Umbes kaheaastase tüdruku vanemad tulid kohale, suur pissipott kaenlas. Sellele vaatamata suutis tütarlaps oma roosadesse retuusidesse pissida. Terrassi kõige kaugemas nurgas oleva laudkonna 3-4 last röökisid nii kõvasti, et üritasime pause tabada, et omavahel õigel hetkel kiirelt paar sõna vahetada. Kaks poissi kõõlusid sillapiirdel nagu James Bond Siena tornides. Kuni magustoitudeni oli kõik ilus. Magustoiduks serveeriti meile šokolaadi-mitte-sufleekoogi pähe maitsetu üleküpsetatud šokolaadikook ning tagurpidi õunakoogi pähe toorel põhjal kuivad õunatükid. Aga kuna teenindus oli sellele vaatamata väga armastusväärne, siis me sellest numbrit ei teinud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar