... ütles Scott kui me hommikul ainsa avatud kohvikuna sellesama Kohvik 53 leidsime. Mina nii optimistlik polnud ning võtsin kohupiimasõrnikud moosi ja hapukoorega, mis maitsesid täiesti suurepäraselt. Scott võttis farmeri hommikusöögi, mis pidid olema praemunad, vorst ja praekartul. Aga kuna ta teadaolevalt eraldiseisvalt munakollast ja -valget ei söö, siis palus oma mune kas omleti või hüübena. Lauale jõudis taldrikutäis sogases leemes olevat muna-kartuli-viinerijuppide segu, mis oli garneeritud nagu 80ndate pidulaudadel rohelise konservherne ning paari maitsetu tomativiiluga. Ta võttis ühtlasi tagasi seisukoha, et mune on keeruline ära rikkuda.
Käisime rannas ning pealelõunal jalutasime vaatetorni juurde. Kujutasin omale juba ette kõiki neid hingematvaid vaateid, mis sealt ülevalt avanevad Läänemerele ning Jurmala 32-kilomeetrisele liivarannale. Küll aga ei kujutanud ma omale ette seda võrepõhjal torni, kuhu tuli neid traattreppe mööda üles ronida, et siis jupikest merd ning lõputut metsa näha.
Õhtusöögiks panime laua Majorenhoffis, et vältida järjekordset Läti ettekujutust pizzast. Sõime krevette konjakikastmes, veisetartari, kreemjat juustusuppi krevettide ja lõhega ning absoluutselt unustamatu mulje jätnud kartulipannkooki (mis oli lihtsalt nii superkrõbe!) soolalõhe ja vutimunaga. Nagu tavaliselt, toores muna polnud siiski see, mis Scottile muljet avaldaks. Scott sõi veel šokolaadilaavakooki ning mina kunstiteosena serveeritud kreeka pähkli kooki kondenspiimakreemiga.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar