Brunchiks oli meil taas plaanis Klaipedas olevat Monaid külastada ning mulle tundus hea mõte hommikul meie kohalikust einelast kohv kaasa haarata. Selgus, et sel kaunil pühapäeva hommikul on neil kõik kohvimasinad kaputt ning turist on teretulnud omale lahustuvat kohvi tegema. Turist ei arvanud sellest suuremat ning kõndis tuppa tagasi. Läksime koos Scottiga uuele katsele, aga kõik lähikonna bistrood olid kinni ning ainsas avatud puhvetis oli saba õue poole parklani. Me olime maskid ka maha unustanud ning vedasime selle asemel hoopis kotid autosse ning sõitsime sadamasse.
Peale viieminutilist väinaületust olime taas Klaipedas ning veerand tundi hiljem parkisime auto Monai ette ning astusime sisse. Ettekandja mäletas meid veel eelmisest korrast ning saime taas soovitud laua otse köögi klaasseina äärde. Scott võttis päevapakkumise, milleks oli läätsesupp ja pasta carbonara, mina läksin benedikti munade teed. Ja mimosad. Kuigi Scott kiitis läätsesupi heaks ning carbonara oli ka iga teadaolevat kiidusõna väärt, siis munadega võrreldes neil siiski pikemalt peatuda ei tasu. Aga need munad... Kõige all oli kohev ja krõbedaks röstitud brioche kukkel, kaetud spinati, soolalõhe ja pošeeritud munaga. Ning selle peal - kõige õhulisem hollandi kaste, mida ma kunagi maitsnud olen. See kattis munad nagu hiiglaslik vahukooremüts. Ja see kõik maitses lihtsalt nii hästi, et ma olen valmis ainuüksi nende munade nimel Klaipedasse sõitma. Tänase seisuga on mul kolm lemmik brunchikohta - Dime Store Detroidis, Agustin Viinis ning Monai Klaipedas. Tellisime ka koogid ja kohvi ning meie eriti armastusväärne ettekandja mäletas, et ma jõin kohvi ilma suhkruta.
Klaipedast sõitsime otsejoones Šiauliaisse, kus meil oli broneeritud villa aiaga. Käisime villa lähedal asuvas Lidlis, varusime õhtuks snäkke ning ostsime üht-teist ka Eestisse kaasa ning siirdusime seejärel linnaga tutvuma. Parkisime auto tänavale, mis võistleks Jõgevaga Baltikumi kõige depressiivsema tänava tiitli nimel ning võtsime suuna bulevaardile. Bulevaardi näol pidi olema tegemist Šiauliai kõige uhkema tänavaga, mida ääristavad väikesed ärid, kardemonilõhnalised kohvikud ning mõnusad bistrood. Kõik see vaheldumisi moodsa (tänava)kunstiga. Leidsime tänavakunsti - puu otsas rippus iguaan, keset teed hakkas Juri Gagarin lendu tõusma, mingi maja seinale olid kinnitatud vanad raadiojupid ja veel üht-teist kolalaost. Rohkem kui kilomeetrisel bulevaardil oli avatud vähemalt viis söögikohta ning suurem osa elumajadest tundus olevat mitte mahajäetud. Ehk klaasidega aknaid oli rohkem kui vineeriga kaetud aknaid.
Läksime tagasi oma villa hoovi ning sõime seal õhtust. Hommikusöögiks olime välja vaadanud kohaliku kaubanduskeskuse katusel oleva pannkoogibaari.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar