Hommikuks oli Scott depressiivsest Leedu linnast nii häiritud, et jätsime pannkoogid söömata ning sõitsime kohe peale asjade pakkimist minema. Käisime Ristimäel ning võtsime suuna Riiga, lootuses tee peal kuskil süüa saada. Ühes maanteeäärses baaris saime mune ja kohvi. Scott, kellele sovjetiaegsed arhitektuuripärlid olid täiesti kustumatu mulje jätnud, küsis, kas me ei võiks Riiat vahele jätta ning otse koju sõita. Eriti arvestades, et restoran, kus me Riias süüa plaanisime, on ka pühapäeviti kinni. Riiast täiesti mööda ei saanud sõita, sest meil oli vaja üks pakk mingist logistikafirmast peale korjata. Sõitsime siis nimetatud aadressile, kus asus viiekorruseline maja, täis erinevaid firmasid. Pealevaadates oli selge, et pühapäeval neist küll ükski avatud pole, aga igaks juhuks otsustasin siiski kontrollida. Peauks oli avatud ning hämarasse fuajeesse astudes tervitas mind aastal '85 viimati värskendatud remont ning nurgas olev valge linaga lauake, mille peal olevast transistorraadiost tuli kergemuusikaklassika. Raadiole lisaks oli laual võimalus omale teed ja kohvi teha ning käsi desinfitseerida. Mulle vajalik logistikaüksus asus teisel korrusel ning oma üllatuseks ei olnud ka teise korruse vaheuks lukus. Küll aga olid lukus kõik mulle vajaliku firma uksed. Direktori kabineti kõrval oli taas võimalik käsi desinfitseerida. Kõndisin autosse tagasi ning andsin Scottile, kes ootas juba pikemat aega metsapeatust, et teisel korrusel oli vets täiesti olemas ning uks pärani lahti. Umbes nagu omal ajal Tartu 10. Keskkoolis. Nõukogude koolilapsel polnud midagi varjata.
Otsustasime, et Riiat vahele jättes on meil võimalik Ainažis lõunat süüa ning seda me ka tegime. Tellisime bruschettad, tomatisupi, caesari salati, lõhetartari ning krõbeda kana. Kõik serveeritu oli ammu söödud ja otsisime ettekandjat, et saaks ära maksta, kui köök saatis teate, et kohe-kohe on ka tomatisupp saabumas...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar