Laupäevaks olime ennast Tartusse lõunale kutsunud ning sõime vanemate pakutud kalast, tomatitest, ahjujuustusaiadest, praekartulist ja aedubadest ennast servini täis.
Kella nelja ringis saime Tartust liikvele ning umbes kaheksa paiku jõudsime Jurmalasse. Esialgu tundus, et jõuame asjad tuppa viia ning randa kihutada Baltikumi parimaid päikeseloojanguid nautima, aga sellele plaanile üritas kaikaid kodaratesse loopida meie hotelli perenaine. Samal ajal kui ma meid sisse registreerisin, kasutas Scott juba tualetti ning naisterahvas, kes tahtis meile äärmiselt entusiastlikult Jurmalat tutvustada, keeldus seda tegemast ainult mulle: Ootame, kuni abikaasa ka siin on. Lõi siis kaardi letti ning hakkas näitama, kuidas Jurmala ilusti mere ja jõe vahel paikneb ning kuhu me täpsemalt sammud peaksime seadma. Lõpuks saime siiski toavõtme kätte, daam soovis tingimata meid veel ise tuppa juhatada, et me vastuvõtust kolme meetri kaugusel oleva ukse ikka üles leiaks.
Randa jõudsime täpselt 15 minutit enne seda kui päike horisondi taha kadus, jalutasime, tegime pilte ning läksime siis peabulevaardile, et enne magamaminekut veel kerge snäkk haarata. Valituks osutus Kohvik 53. Tellisin grillkana ja porgandimahla ning Scott, optimistina võttis oma salatile lisaks pizza. Minu grillkanal ning soojal porgandimahlal polnud viga, Scotti lehtsalat tundus ka ok. Pizza asemel sai ta suurema saia, mille keskel hunnik singitükke ning kaetud rohke juustuga. Me rohkem sinna lokaali minna ei plaaninud.
Kella nelja ringis saime Tartust liikvele ning umbes kaheksa paiku jõudsime Jurmalasse. Esialgu tundus, et jõuame asjad tuppa viia ning randa kihutada Baltikumi parimaid päikeseloojanguid nautima, aga sellele plaanile üritas kaikaid kodaratesse loopida meie hotelli perenaine. Samal ajal kui ma meid sisse registreerisin, kasutas Scott juba tualetti ning naisterahvas, kes tahtis meile äärmiselt entusiastlikult Jurmalat tutvustada, keeldus seda tegemast ainult mulle: Ootame, kuni abikaasa ka siin on. Lõi siis kaardi letti ning hakkas näitama, kuidas Jurmala ilusti mere ja jõe vahel paikneb ning kuhu me täpsemalt sammud peaksime seadma. Lõpuks saime siiski toavõtme kätte, daam soovis tingimata meid veel ise tuppa juhatada, et me vastuvõtust kolme meetri kaugusel oleva ukse ikka üles leiaks.
Randa jõudsime täpselt 15 minutit enne seda kui päike horisondi taha kadus, jalutasime, tegime pilte ning läksime siis peabulevaardile, et enne magamaminekut veel kerge snäkk haarata. Valituks osutus Kohvik 53. Tellisin grillkana ja porgandimahla ning Scott, optimistina võttis oma salatile lisaks pizza. Minu grillkanal ning soojal porgandimahlal polnud viga, Scotti lehtsalat tundus ka ok. Pizza asemel sai ta suurema saia, mille keskel hunnik singitükke ning kaetud rohke juustuga. Me rohkem sinna lokaali minna ei plaaninud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar