Kuna hommikusöök oli meil juba kella üheksaks kokku lepitud, siis jooksma läksin 7 paiku. Täna jooksis ainult üks tütarlaps vastu, kõhnem kui Kate Moss oma kondisematel aegadel. Jooksmisega meenus, et teisipäeval põrutasin joostes varbad ära (diagnoos ise pandud tulenevalt varbaküüne värvist ja valutasemest). Läksin siis neljapäeval apteegist läbi, et mingit jahutavat geeli osta (ka ravi määrasin omale ise). Küsisin leti taga olevalt tütarlapselt, et kas ta inglise keelt räägib. Yes. Näitasin siis varvaste peale ning küsisin, et kas tal jahutavat geeli on. Pakkus mulle D-vitamiini. Näitasin uuesti varbaid, mainisin sõnu valu, kreem, geel, losjoon, jahutama, mille tulemusena etles ta mulle miimi, et kas soovin varbaküünte väljatõmbamist. Ma seda hetkel vajalikuks ei pidanud ning igaks juhuks lahkusin apteegist.
Sattusime hommikust sööma kohta, kus menüüs olid mugavad hommikusöögisetid ning võtsin reisiselli kombo, mis tõi esimest korda üle aastate minu ette klaasitäie pehmet jooki. Vaatamata nn. apelsinimahla erkoranžile välimusele otsustasin asjasse pealiskaudselt mitte suhtuda ning võtsin ettevaatlikult lonksu. Kuna nad sinna kõrvale temaatiliselt eluaegse säilivusega saksa keeksi ei pakkunud, ei näinud mõtet ka seda ülejäänud keemiatööstuse lipulaeva ära juua.
R., kes oli selgelt põhjalikuma eeltöö teinud, pakkus juba eile välja minna täna koobastesse. Selle peale võtsin eile õhtul google lahti ning sain teada, et tegemist on Luang Prabangi kõige olulisema vaatamisväärsusega, kus kahes koopas, millest kõrgemasse on järsk ronimine ja kuhu mõistlik inimene võtab taskulambi kaasa, on kokku ca 4000 buddha kuju. Selle teadmisega varustatult panin hommikul tossud jalga ja lambi kotti ning võisime teele asuda. Ca poole tee peal tuli hargnemisel valida vasak teeots. Minu arust õige koha peal ütlesin, et siit peaks nüüd minema, aga R., kellel oli oluliselt rohkem põhjendamatut usku Lao teehooldusesse, ütles, et see on liiga tolmune ning ei saa õige olla. Kui hakkasime juba vaikselt Vietnamile lähenema ning rohkem mingeid hargnemisi polnud näinud, oli selge, et tuleb kurssi muuta. Keerasime vasakule ning läbisime viimased 10 kilomeetrit küla-, vabandust, metsavaheteel, mille ääres nägime kolme maja ja paari riisipõldu. Kuhu suundusid tee ääres kõndivad kohalikud, jäigi saladuseks.
Külasse sissesõites pakuti meile esimese asjana 3000 kipi eest faaking teenust. Võtsime selle ning kolm sammu hiljem pidime ostma 13.000 eest ka paadimehe teenuse, kes meid üle jõe koopasuu ette viiks. Koopa ees tuli lunastada sissepääs hinnaga 20.000 kipi. Ja kõige selle järel vaatas iga annetuskasti (ja neid kaste oli üksjagu seal) ääres istuv naisterahvas meid nii etteheitva näoga nagu oleks meie süü, et kõik 4000 buddha kuju tolmust puhastamata olid.
Alumisele koopale pilgu peale visanud, alustasime siis lubatud ronimist üles. Veel enne kui jõudsime esimese peatuse teha, selgus, et järsk ronimine on läbi ja ülemises koopas kohal. Ülemine, lubatult ägedam koobas erines alumisest ... hmmm ... selle poolest, et oli suurem ja sinna viitsis vähem inimesi ronida.
Tagasiteel plaanisime viskikülas peatuse teha, aga viskiküla me ei leidnudki. Leidsime Sang Hai nimelise salliküla. Nimelt oli seal umbes 20 poodi, millest 18 müüsid salle ja 2 madusid pudelis. Peale meie oli seal veel kaks turisti. Sihtgrupp ning ostjaskond jäid meile seega natuke arusaamatuks. Kuna õige tagasitee oli mitu korda hullem kui vale sinnasõidutee, lubas R., et teeb suurele teele jõudes esimeses kohas õllepeatuse, sest ta on ju "nii palju kannatanud". Nimetatud koht saabus paari minuti jooksul. Istusime, jõime õlut, kuulasime naaberbaarist Lao popmuusikat ning vaatasime, kuidas väike Lao tüdruk kahe tooli abil kummikeksu mängis. Käärid, sisse ja üle olid kuni kolmanda klassini tal kukepea.
Otsustasime enne õhtusööki teha iluune tunnikesed, mille ma sisustasin püstijalu magavana asju pakkides ning kolmapäeval ostetud mangot süües. Mango oli nii küps, et tükid vajusid ise koore küljest lahti ning mangomahl voolas küünarnukkideni.
PS. Nagu juuresolevalt pildilt näha, hoitakse siin lapsi ketis.
PPS. Levinud liha- ja vorstivalmistamismeetod siin ehk kohalik slow-cooking :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar