Täna oli meil jälle plaan. Süüa kell 10 hommikust ning startida seejärel koskede juurde, veeta seal mõnus päev vee ääres, võtta päikest ja ujuda. Esimese kaika lennutas kodaratesse R. hotell, kes palus tal viisakalt aga konkreetselt kodinad kokku korjata ning välja kolida. Kaks päeva enne kokkulepitud aega. Seega lükkas uue hotelli otsimine ning kolimine hommikusöögi veidi edasi. Aga suund koskede juurde sai võetud. Esimene pilk parklale ei olnud paljutõotav. Ja ma ei mõtle siin seda, et parkla oleks nii tühi olnud, et tekitanuks meis kahtluse, et oleme valesti sõitnud. Tuju ei tõstnud ka veekohina suunas liikuvad hiinlaste hordid ega massid kose ääres. Kaigas number kaks. Ja kolmas läks kodarate suunas lendu see hetk kui R. varba vette pani ning veetemperatuuri kui jääkülma kirjeldas. Tegime mõned pildid, kontrollisime, vahepeal polnud vesi soojemaks läinud ning võtsime suuna tagasi linna plaaniga tee peal ennast külma õllega lohutada. Seda me teeäärses, avatud seinaga, kuid rustikaalses (või autentses?) kauplus-toitlustusasutuses ka tegime. Telekast tuli taustaks kohalik tõsieluseriaal, lakke riputatud hällis magas laps ning seinal olid kolme erineva aasta veebruarikuu kalendrid.
Kui kell kuus plaanisime õhtust minna sööma, laekus R. ning teatas, et ostis lisaks veel kilo grenadilli. Life's passion fruit! Sõime buffeeköögivilja, jõime õlut, sõime ära kümme suurt grenadilli, ostsime ööturult ehteid ning lugesime päeva lõppenuks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar